Jürgen Rooste: Kuidas olla hull kunstnik ehk kes laseks Juhan Liivi tuppa? ({{commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Hanna Samoson /ERR

Ma olen kunstnikuna päris keeruline inimene. Mulle ei meeldi, kui mult midagi oodatakse. Nõutakse. Ses mõttes. Ma olen kõige valem ja raskem valik riigikirjanikuks, -palgaliseks. Jah, ma kirjutan kõik need raamatud, millest unistan. Aga ma ei tule sammugi vastu nendele, kes ootavad mult miskit toredat-hääd-kulgevat.

See on isegi hullem. Ma ka joon ja laamendan. Ma rikun reegleid ja ei kuula sõna. Vahel tunnen, et olen oma olemisega inimesed nii välja pahandand ja ära hirmutand, et keegi ei kutsugi mind enam kuskile. Siis meenub mulle Al Paldroki kümnest käsust too, et "ära oota, et sind tagasi kutsutakse".

Mu üks lemmikmuusik on Kaarlo Nõmmsalu, mu vana bändikaaslane, trummar. Ja ta ütles ikka, et kunst peaks inimesele midagi hääd tegema, pai. Ma pole sellega päri. Ma tahaks nii nagu Elo Viiding: kunst peab tegema valu, kunst peab esitama küsimusi, millele sul pole vastust.

Kes on mu lemmikud? Kurt Cobain oli talumatu tüüp, noh, John Lennon oli ülbe. Aga mis kunstnik see on, kes ei läe marketingi koosolekule? Kes saadab ajakirjaniku perse või ei roni õigeks ajaks kohale? Punkpolitseinik Mart Niineste pröökas millalgi, et kunstnikud, kes meedia jõuga ei arvesta, kes ei tule kokkulepitud ajaks intekale kohale, ei jõuagi kuskile, ei saagi suureks-tuntuks. Õige. Nad ei jõua su räpasesse meediasse, aga Niineste, su enda lemmikuid poleks kultuuriloos, kui nad oleks järgind noid sitaseid reegleid. Ramones my ass. Psyhhoterror my ass.

Ühesõnaga. Amy Winehouse. Jah. Janis Joplin. Tüdrukutel on ikka veel raskem, eriti tüdrukutel, kes ei käitu nii, nagu bossid ootavad. Kui ei ime, siis ei ole imeline. Kui ei kuula sõna, ei järgi reegleid, siis, mis tollega teha. Mäletate, isegi Björk, mu armas Björk andis ükskord lennujaamas ajakirjanikule vastu hambaid. Ta ei tulnud Eestisse Pärdi kontserdile, sest me poolne korraldaja rikkus reeglit: Björk oli palund, et Pärdi kontserti ei müüdaks tema nime ega näoga ja ikka laoti tänavale plakatid. Ta ei tuld. Björk on kuradipunk.

Samas. Me müüme siin eesti kultuuri mujale ilma ja tahme näidata kõige ägedamat ja "kvaliteetsemat" osa. Misse kvaliteetne on, ma ei tea. See äkki ongi see, et ei tule täispäi lavale, et ei vea kunstnikuna alt, esineb, nagu oodatud. Purkisittuja, kes on siiski teadlik sellest, et ümber on ühiskond, kellele on vaja oma asja kuidagi müüa. Ma armastan Jaan Toomikut väga. Toomik on äge. Depressiivne ja natuke kurblik ja sissepoole. Ja ei tee kunagi seda, mida talt oodatakse. Aga jah, see purkisittumise värk… See on muidugi liiast, ja see on kandev kujund kogu me kultuuri, kõigi loojate pihta. Me oleme ikka veel purkisittujad. Ma manifesteeritult, enesekindlalt. Ma tahaks endale t-särki kirjaga: PURKISITTUJA. Riigipalgal.

Ma tahaks seda kunsti, seda maailma, mis ei tule turvaliselt pihku. Ei pudene pisipehmena. Aga kuidas toda põhjendada, ja kas üldse peab? Juhan Liiv, saate aru, oleks täna parm. Asotsiaal. Suva joodik ehk. Beebilõust on liiga akseptaabel, liiga turvalises ühiskondlikus olekus. Meil ei ole juhanliivi, sest me ei tea, kus ta on. Teda ei avaldata, teda ei kutsuta esinema. Juhan Liiv on paaria. Pask. Missiis, et koolis lapsed õpivad ta tekste pähe. Teda oma toas, oma kodus ei kannataks keegi. Kas mina kannataks? Järsku Raul Velbaum on Juhan Liiv? Vist ikka mitte…

Et Kurt Cobain ei saaks praegu plaadilepingut, sest ta ei tuleks marketingi koosolekule, et ta ei suhtleks viisakalt ja hästi… Mul on tunne, et Kerli Kõiv ja Iiris Vesik, kes mulle muusikutena väga meeldivad, ongi sinna maailma kinni jäänd, et püüavad teha toda nonde olemasolevate reeglite järgi. Ärge tehke, tahaks ma neile karjuda, ärge palun tehke! Te olete põrguandekad, aga ärge tehke nii nagu peab. See on ainus võimalus, kuidas päriselt luua-lüüa.

Muidugi ei ole see üksühene reegel, et kunstnik peab olema hull ja haige. Mihkel Mutt kunagi küsis mult, et miks kunstnik/luuletaja peab olema hull. Ta muidugi vist muretses minu pärast ka, teisalt tahtis ta öelda, et kõige geniaalsem kirjanik (nt Kivirähk) ei tarvitse olla vaimuhaige või stiilselt segane. Et kunstnik võib olla täiesti normaalne inimene, eks.

Ma olen muidugi ka veendund selles, et täiesti korralik-keskmine pai inimene ei suuda midagi väga erilist luua. See ei tähenda seda, et me peaks pealt kõik nähtavalt katki olema, sisim põleng ongi ehk olulisem. Nt Kalju Kruusa on üks mu lemmikluuletaja. Vaikne inimene, suurepärane autor, kelle põlemine on sisemine tohutu torm. Ka vaiksemais sõnus, nonde sõnade mõnus.

Aga tõesti – korraldajana on raske kutsuda seda esinejat, kellest sa ei tea, kas ta üldse jõuab, kas ta üldse teeb, ja kui ta teeb, kas see on äkki ohtlik… ma ise tahaks kunstniku-kirjanikuna olla see, keda ei juleta kutsuda, aga ma saan ka aru, et nii ei ela. Et kõigile oleks parem, kui ma teeks oma asja teatava sordiini all, kui ma teeks seda energialaselt ja pingega, aga mitte nii, et vereloigud ja/või solvund/solvatud hingekesed maha jäävad. Ma tahaks ise lõhkuda ja põleda ja laamendada, ja et lepitaks sellega, kui läeb untsu, ja armastataks seda, kui tuleb hullult hästi välja ja plahvatab ja…

See on üks põhjus, miks ma (:)kivisildnikku armastan. Ma ei saa tänini aru, kas ta on performance-luuletaja, maailma olemuse järelekatsetaja või mõtleb tõepoolest seda jama, millest pidevalt räägib. Seisab oma sõnade taha? Aga sellest on kama. Sest kunstnikuna on ta tõesti loond midagi erakordset, kirjutand luuleloos peatüki, mis on tüse nagu Liiv või Viiding. Ma ei pea mõõtma teda inimlike, prokrustiliste riistadega.

Mu kallim ütleb mulle teinekord, et see on tegelt teistmoodi, et suured firmad/korporatsioonid tegelikult juba otsivad ammu (vähemasti Sex Pistolsist alates) neid kunstnikke, kes ei tuleks margetingi miitingule. Tõepoolest, on ju imelisi artiste, kes ei müü end, ei oska end müüa. On juutuubereid, kes on poolkogemata kuulsaks saand. On teadlikke, imelisi amandapalmereid, kelle mäss on samas ka müügitöö. Eestis võiks rohkem olla noid edwardvonlõnguseid, mittekuskilt tõusnud loojaid.
Ja teisalt töötab mingi ametlik kultuuripoliitika, riik, asjale vastu. Eestis peab kunstnik saama hakkama projektikirjutamise, rahajagajate ärarääkimise, aruandlusega. Ideaalne eesti kunstnik teeb ise oma raamatupidamise, müüb kõigile oma etenduse maha, teeb sellest meediasündmuse, suudab igasse mikrofoni sosistada-õhata, miks ta seda teeb, mis on ta teose sisu ja sõnum ja võlu.

Aga järsku ma veel ei tea, mida ma tahan öelda. Järsku ongi kunst otsing ja eksikäik? Viletsus ja viltuminek? Teine asi – kas ma pean oskama oma asja maha müüa? Kas ma tõesti pean olema korraga looja ja müüja? Ja miks? Miks arvab mingi osa ühiskonnast, et mahamüümisanne on nagu olulisem kui miski muu? Siis oleks ideaalsed eestlased ju hoopis minu lapsepõlve kujuteldavad mustlasvargajõugud. Varas ja pätt on ühiskonna ideaal. Ta on parim müügimees ja projektijuht.
Ma ei tea, aga ma tahaks, et Janis Joplin ja Jim Morrison oleks meie maailmas võimalikud. Et Kene Vernikut ja Sveta Grigorjevat ja Kris Lemsalut oleks inimestele väga vaja. Sest nad julgevad ehitada seda kunsti, mille aluseks on "viga" ja nad ei vasta igale küsimusele ega igale ootusele seksikalt ja ootuspäraselt, ei lase meedial end litsiks muuta, ei ime kuulsust lahti nagu mõni keskealine paks kiilakas kirjanik (ma ei mõtle praegu end).

Ühesõnaga – kunstnikuga ei pea ega tohigi olla kerge. Ta võib olla kas melanhoolselt või eksalteeritult tüütu või siis talumatu või üldse mitte reeglitele alluv. Aga minu jaoks on tänaseni nood ühiskonna alustalade loojad imelikud kunstnikud: nad teevad oma lavakunsti, kui seda ka ei märgata ega auhinnata, nad räpivad rajult ka siis, kui tüsedad-patroneerivad isased tahavad tagaplaanil videos oma perset kõigutada, nad kirjutavad oma luuletusi ja neile öeldakse, et "sa oled lihtne realist". Kõik sedalaadi, haige ja imelik kunst on mind puudutanud ja muutnud. Ma ei taha rikkuda reegleid, mul pole reegleid, mida rikkuda.

Aga kui ma kunstnikuna nii elan, olemata enam ammu "noor ja lootustandev", kes mind siis veel kutsub või tahab, kes mind veel kampa võtab? Ja miks see mind kottima peaks?

Kunst on elav-rahutu-imelik ainult siis, kui ühiskond ümber on elav-rahutu-imelik. See annab lootust. Ühesõnaga. Proovige vastu võtta kunstnikke, kes päältnäha sesse eluruumi ei passi. Sest muidu me tõmbaks justkui eneselt pinna jalge alt, muidu ei anna me võimalust. Ja esimene, kellele pean tollest rääkima, olen ma ise.

Kas ma laseks Juhan Liivi ööseks tuppa? Ta ju haiseb, ta on hull, imelik. Kirjutab ilma riimideta, peab end Poola kuningaks, no neetud küll. Ära Juhan Liivi tuppa lase, eks! Ja kogu Eesti asi jääb olemata, jääb imelistele tõrvikumeestele. Poogens.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: