Arvustus. Raudbetoonist vaade
Uued raamatud
Billeneeve
"Sügis nagu lõppev suhe"
Jumalikud Ilmutused, 2015
"Ühe aknaga maailm"
Jumalikud Ilmutused, 2016
Billeneevel ilmus suhteliselt lühikese vahega kaks üksteist täiendavat luulekogu. Mõlemad raamatud on küll head, kuid ma ei näe põhjust, miks poleks saanud kahest nii sarnasest raamatust hoopis ühte tugevamat-paksemat-vihasemat teha. „Sügis nagu lõppev suhe” (SNLS) nomineeriti ka Betti Alveri debüüdiauhinnale ning minu arvates täiesti teenitult. Luuletustes võib märgata kolme suuremat temaatikat: ühiskonda ja selle kriitikat, argiolmet ning lõpuks eksistentsiaalset painet. Selline klassikaline magalaluule kolmainsus, mis ometigi mõjus oma pretensioonituses värskendavalt, suutes vältida sellele kolmainsusele nii lihtsasti külgepoogitavat klišeelikku pateetikat. Autorimina melanhoolne maailmavaade ei mõju punnitatult ega mingit moodi poosetamise või steitmendina. Tekstides väljendatakse end võimalikult napilt, kuid metafooritiinelt.
Kuigi Billeneeve luuleilma keskmeks on üksik inimene oma hirmude, tajude ning lootustega, võib jääda esmapilgul mulje, et autoril jätkub hoolt ja inimlikkust suurenisti kõigele, välja arvatud inimloomale endale – nii tarakan, õue äravisatud toapalm kui ka raagus kreek saavad kaastunde osaliseks, asendamatuid inimesi aga pole (SNLS, lk 35). Pigem nenditakse: rahvas on loll / väga loll täpselt [---] õuel on aga kaks / suurt õnnetust / grossi pood / ja lasnamäe kirik („Ühe aknaga maailm”, ÜAM, lk 18) ja et EESTIS KARDETAKSE // päevavalgust sest / kapi avamisel võivad // luukere seljas olevad / riided olla määrdunud (SNLS, lk 13). Mingis mõttes hoiabki autorimina pigem kaugemale inimtehtust, tundes ühtsust ning kokkukuuluvust loodusega, mis on samuti üks kesksemaid teemasid kogus: teisel pool teed inimasum / ja sibulkuppel // kuulen kaht kutset // armulauale / ja sööma / valin teise // põldmarjapõõsa / oma (SNLS, lk 9).
Nii ühiskonnakriitika kui ka eksistentsiaalne paine on kirjeldatud pigem pehmes võtmes, siin ei kohta loosunglikkust, kuigi autor ühes tekstis siiski tõdeb: luule on see mida loetakse / valjult barrikaadidel luule / on see millega minnakse / lahingusse (SNLS, lk 39). Billeneeve tekstidega vahest lahingusse ei julgeks minna, luurele aga küll.
Ses suhtes loen autori betoonse süleluse luulet kui mulle midagi väga tuttavat, lugejana saan end selle luuleilmaga samastada. Üks oluline osa mõlemas kogus on paneelmajade hallil ning tühermaade eksistentsiaalsel romantikal. Võimalik muidugi, et vaid mina loen seda välja, on ju näiteks Lasnamägigi mu jaoks pigem heas mõttes eksootiline paik, mille kunagi ühes enda luuletuses ristisin halliks paradiisiks.
Pean Lasnamäge endiselt imelikuks-maagiliseks paigaks, kus üle pika aja ringi flanöörides võib linnaosa erinevates punktides leida end jällegi eksistentsiaalsetes luuludes jumalat otsimas, jumalaga rääkimas ja teda vihkamas. Näiteks luuletuses „Jumalata” sedastatakse: kui mul on kehv / olla mõtlen ikka / loodusele või astun / uksest välja ehitusprahti / täis tühermaale / siis ma tunnen et olen / sama üksi ja jõuetu kui / loodus inimese vastu / ja mul hakkab kergem / sest ma pole enam / üksi (SNLS, lk 19). Millegipärast ei tule mulle kesklinnas, Kalamajas, Mustamäel ja isegi Pelgulinnas jumal mõttessegi. Lasnamägi on mu jaoks justkui Olümpos, kust jumalad ei ole veel alla tulnud. Polegi ehk nii imelik, et oma „mahajäetuses” mõjub see poeetilis-mütoloogiline paik eksistentsiaal-ontoloogiliste küsimuste katalüsaatorina päris mitmele seal kunagi elanud või hetkel elavale loojale. Ja ma ei räägi pro-rjäp-sjuuperstaar Tommy Cashist, eksju.
Üldjoones mõjuvad kogude tekstid argieluliste piltide jadana. Enamasti näitavad need kurba, veidi kibestunud üksikut inimest. Ometigi on siia sisse kirjutatud mingi helgus ja soojus. Autori programm on justkui „väikese inimese väikeste hetkede” jäädvustamine: sirutan käe // parem üks hetk peos / kui igavik katusel (SNLS, lk 12). Üsna tihti võib tekstides kohata bussis sõitvaid väsinud ilmega inimesi, eraelulise ängi kirjeldust ning armastuse puudumist, rõõmutundmist hommikukohvist, kardinate vahelt aastaaegade vaheldumiste jälgimist, kolimise ning lapsega sekeldamise „idülli”, aga ka lume langemise, korstnast tõusva suitsu ning tähelepanuväärselt palju lindude kirjeldusi. Peaaegu iga teine luuletus algab just nimelt sulelistega: vaatan põõsas / sädistavat varblast (SNLS, lk 21); kaupluse juures / suplevad tuvid asfaldisse / jäänud mudases veeloigus (lk 27); vaatan aknast välja / tiivulised laperdavad / majade vahel (lk 58); kui tihased ei lenda enam aknale (lk 51); ülal liuglevad kajakad / all laperdavad varesed / ja siputavad tuvid (ÜAM, lk 42); ma pole sellel talvel näinud / ühtegi leevikest veidi tihaseid (lk 68) jne. Mingis mõttes on see arusaadav: väikeste värvuliste kiiret sidistamist-lendamist-tõttamist pole paneelmajade halli betoonse letargia taustal just raske märgata.
Ühelt poolt on Billeneeve kogudes tegu postindustriaalse maailma trööstitu magalaluulega: eilne somp kerib iru / korstnast pohmakat (ÜAM, lk 40); läksin bauhausi et näha / oma silmaga poole / hinnaga jõuluvana pead / bauhaus oli aga täis / poole peaga inimesi / kes ostsid tehiskuuski (lk 39); vastu tulevad tuimad näod / elust väsinud noored inimesed / magala sundpilk silmis (lk 45); räägin täna lasnamäe / kiirtrammitee lõppjaama / depoost kui mitte millegi / valmimise ning ajaloo / iroonia sümbolist (SNLS, lk 23), teiselt poolt vastandub sellele poeetilisem loodus: sume augustiöö / ritsikad saevad / ööliblikas materdab / kuvarit tolmuseks (SNLS, lk 15); astangu laskemoonaladude / vahelisel betoonplaaditeel // täiesti hullumeelne maastik / hilissuvi saeb vahtralehtedele / verd (lk 28); on vesine aastalõpp kus / kirun veega asfalteeritud / neljarealist lund (ÜAM, lk 26). Looduspiltidega pikitud tekstidest võibki välja lugeda halli betooni vahel peituvat igatsust sellesama kaduva-puuduva looduse järele: eks igaüks kirjutab / sellest mis tal puudu (ÜAM, lk 59).
Billeneeve luuletused, mis mõjuvad kontrana autori performance-kunsti persona’le, võivad lugejale mõjuda heas mõttes üllatavalt. Autori muidu nii üleajavalt värviline-vahune-toretsev-pillav väline grandioossus ja „glamuur” vastandub üsna jõuliselt tekstide luuleminale-ilmale, mis on antivivaldilikult pigem napp, minimalistlik, pretensioonitu, hall. Ainus, mis ehk kuidagi kahe vastanduva autorimina vahel haakub, on teatud asotsiaalsus, mittesulandumistahe – sulgedega või mitte. Billeneeve mõlemad autoriminad on friigid, ja kuigi lugedes võib autori performance-kunsti minast mitte hoolida (ja mõne kirjanduskriitiku arvates ehk peabki mitte hoolima), ei saanud siinne arvustaja sellest kahjuks mööda minna. See kontrast veetleb.
Billeneeve mõlemad kogud mõjuvad oma napis näilises pretensioonituses mõnelegi ehk mittemidagiütlevalt. Minule see napp pretensioonitus meeldis. Kuigi debüütkogu tundub olevat läbikomponeeritum ja -mõeldum, saab mõlemat raamatut nautida kui üksteist täiendavat teost, niivõrd sarnased on nende teemakäsitlused. Ei saa aga mainimata jätta, et ehk oleks ikkagi olnud paslik kahe kogu ilmumise vahel veidi pikem vahe. Elades kord juba kultuuris, mis põhineb liialdusel ja ületoodangul, pole ehk kõige hullem mõte lasta end veidi igatseda. See muidugi ei tähenda, et ainult naisi peaks igatsema, seda soovitades pean silmas ka eesti meeskirjanikke. Ja ei, ma ei räägi ainult Jürgen Roostest.
Lõpetuseks veel „sotsiaalse närviga” lugejast. Nimelt leiab Juhan Hellerma eelmises Värskes Rõhus Krista Ojasaare kogu arvustades, justkui elaksid sotsiaalse närviga lugejad kuidagi ahtama luulemenüüga maailmas: Kui sotsiaalsema närviga lugejat võib õhu- ja unenäomaailmades seiklemine mõnevõrra nõutuks teha, siis avarama menüüga luulesõbra lugemislaual võiks „Õhuookean” avastamisrõõmu pakkuda küll.[1] Kui nüüd juba võrdlemiseks läks, siis kas pole hoopis nii, et nn sotsiaalse närviga lugejad loevad üldjuhul ka kõike muud kui sotsiaalset luulet-kirjandust, aga need, kes üldiselt loevad indrekhirvelikke „ülendavaid” tekste, ei jõua oma lugemusega palju kaugemale? Ons tõesti nii raske ette kujutada, et mõni loeb nii Triin Soometsa kui ka Beebilõusta? Vabandust, Juhan Hellerma, et ma end niivõrd puudutatuna tundsin, aga tahaksin täpsustada: mina, Sveta Grigorjeva – sotsiaalse närviga lugeja ja luuletaja – loen hea meelega mitte-sotsiaalse närviga kirjandust. Ja mitte ainult ei loe, vaid kohati ka kirjutan. Uskumatu küll, aga tõsi! Tagasi tulles Billeneeve juurde, soovitan tema luuletusi lugemiseks kõigile, kel pole kategoriseerimise ora perses. Neile, kes loevad igasugust head luulet, ja neile, kes luulet üldiselt ei loe.
[1] Juhan Hellerma. „Fantaasiaküllane argipoeesia”. – Värske Rõhk 45/2016, lk 128.
Arvustus ilmus Värskes Rõhus.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk