Ilmar Vene. Puhastustule kahesus.

„Puhastustule kahesus“  püüab selgitada ammust, üldistavat laadi küsimust: Kas Dante oli „keskaja viimane ja uusaja esimene luuletaja“ (nagu arvati 19.sajandil) või tuleb teda pidada täiuslikuks kristlaseks, kes allutas kõik ainuõigele õpetusele ( nagu aastal 1921 arvas Victor Klemperer).

Selgituse autor toob esile, et uusaegsust on Dante puhul rohkem , kui esmapilgul tundub. Oma seisukohta kaitstes osutab ta viiele asjaolule.

Kõigepealt peatub ta „purgatooriumil“ . Kaheldamatult on tegemist kujutlusega, miis saab kuuluda ainult keskaega, kuid samas väärib arvestamist teinegi külg.  Oldi kord äratundmisele jõutud,  et siinpoolsed surelikud saavad oma palvetega  sealpoolsuses vaevlevate hingede kannatusi  leevendada,  siis see tähendab seal- ja siinpoolsuse ühtekuuluvust. Võiks  isegi öelda, et sealpoolsus allutati mingil määral siinpoolsusele.

Teiseks, Dante poeemis kuulub eriline tähendus kosmogooniale, kõik kolm osa lõpevad  sõnaga „taevakehad“. Keskaja õpetlaste silmis tuli taevariik arvesse eelkõige  inglite hierarhia  näitlikustajana, sellal kui varasel uusajal hakati  taevast maisemas valguses nägema.  Kõige veenvamalt tõestab seda „mikrokosmose“  teisenemine; antiikajast  peale oli mõiste märkinud vaimu ja aine  ühendust, kuid  varasel uusajal muutus „mikrokosmos“ koondnimeks analoogiaile, mis  näitasid endast märku andvat  inimkeha võrdlemisel taevariigiga.

Kolmandana  tuleb kõne alla iseteadlikkus; Sigeri Brabantist, kes alandlikkust  vooruseks ei pidanud ja kes „segastel asjaoludel“ tapeti, on Dante määranud paradiisi. Pole välistatud,  et luuletajat sundis niimoodi  toimima alateadlikult adutud  hingesugulus.

Neljandaks tõendiks peab kirjutise autor Dante allegooria iseärasust. Tõeliselt keskaegse vaimuinimesena tunnistas luuletaja  ainult mõistukõnelist esitust, kuid see võib alatasa  taanduda tõsielu kujutamise ees. Dante „ päevakajalisus“, keskaja vaimule ülimalt võõras, hakkab silma nii teravalt, et teda on nimetatud  isegi „Firenze ajaleheks“.

Viienda ja viimase argumendina esitab kirjutise autor Rooma riigi eriseisundi. Ei olnud Dantel mõtteski arhailist paganlust  imetleda, kuid selles, et Rooma vabariik oli kristlusest vanem, nägi ta siiski väärtust omaette.

Andres Johandi, Vladimir Sazonov. Darius I kuninglikust titulatuurist  Behistani raidkirja  näitel ning võimalikud Messopotaamia mõjutused 

Aldur Vunk. Eesti laevaehituse uus algus 18.sajandi lõpust ja 19.sajandi algul

Artikli esimeses osas on sissejuhatusena meenutatud kraveelplangutusega purjelaevade ehitamise algust Balti merel alates 15. sajandi lõpust ja sellega kaasnenud muudatusi laevaehituses. 16. Sajandil oli kraveelplangutusega laevade ehitamine alanud  nii Soomes kui  veelgi suuremas mahus tammemetsade poolest  rikkal Kuramaal, kus see kujunes  17.sajandil juba arvestatava ekspordimahuga tööstuseks.  Rootsi kuningriigi valdustes Balti mere idakaldal kujunesid 17.sajandi lõpuks laevaehituskeskusteks lisaks Jakobstad´ile  ka Riia ja Narva.  Viimane oli sel ajal suurim laevaehituskoht tänase Eesti rannikul, laevade tellijateks olid  sealsed madalmaade ja briti päritolu kaupmehed.  Narva kaudu välja veetud tammepuitu oli võimalik kasutada laevaehitusmaterjalina, kohalikku päritolu mastimände jäi üle ka ekspordiks.  Männipuidust ehitati  väiksemas mahus laevu ka Hiiumaal, mis oli Jakobstad´i  laevaehitustraditsioonidega  seotud nähtavasti  Hiiumaa maahärra De La Gardie suguvõsa kaudu,  kellele varem kuulus Jakobstad. 17. Sajandi  lõpus jõuti kohaliku okaspuidu kasutamisega laevade ehitamisel juba nii kaugele, et samale tasemele jõudmiseks kulus  hiljem poolteist sajandit.

Aastatel 1700 – 1711 siinseid alasid laastanud Põhjasõja ja epideemiate tõttu katkes klinkerplangutusega  avamerepurjekate ehitamise traditsioon Eestis. See jätkus alles rahvaarvu  taastumise ja majandusliku kosumise järel 18. Sajandi viimasel veerandil. 1775.aastaks oli Vene impeeriumis reformitud  ettevõtlusmaastik ja laevatehaste asutamine muutus lihtsamaks.  1777. Aastal rajas kaupmehesell Zacharias Jacob Harder  laevatehase Pärnus, kus hakati ehitama kaubalaevu. 18. sajandi lõpus ehitasid Herderi  laevatehases  laevu Taanile kuulunud Holsteinist  Pärnusse tulnud  laevameister Daniel  Pertz koos sellide  Hans Peter Jürgensen´i ja Daniel Friedrich Pertz´iga. Samal ajal jätkus  laevaehitus ka Hiiumaal, kus meister Johann Hannsen  1795.aastal veeskas galioti „Minerva“ (88 lasti). Kuigi Jakobstad´is Botnia lahe ääres  oli juba 17. sajandil alustatud männipuidust kaubalaevade ehitamisega,  oli Eesti- ja Liivimaa kohalike  baltisaksa ettevõtjate kaudu  seotud Balti mere lõuna- ja idaranniku  laevaehitustraditsiooniga,  mille järgi klinkerplangutusega keskmisi ja suuremaid kaubalaevu ehitati vaid tammepuidust.  Tammepuidu nappuse tõttu  selles piirkonnas  ehitati  laevu ebaregulaarselt  ja sageli Riia lahe ääres  materjali hankimiskohale  rajatud ajutistel ehitusplatsidel.  19. sajandi alguses lahkusid  Pärnus põhiliselt luupe ehitanud Pertz´id Saaremaale Arensburgi (Kuressaare), kus leidus rohkem  laevapuitu ja ehitasid seal aastatel 1808-1815 brigantiini „Neptunus“ (89 lasti) ja rea väiksemaid laevu. Nende lahkumise järel  veeskasid  Saaremaal väiksemaid laevu juba Pertz´ide koostööparteritena tegutsenud kohalikud laevapuusepad, kes andsid  põlvest põlve edasi oma ametioskusi.

Väino Sirk. Venemaa haridusministeerium kui  müüt ja möödapääsmatus. Haridustemaatikast  eestlaste 1864. Ja 1881. aasta suurmärgikirjades. 

Tanno Tilgar. Eesti-Türgi sõpruslepingu sõlmimise ja realiseerimise käsitlus

Nüüdsed NATO-liitlased Eesti Vabariik  ja Türgi Vabariik kirjutasid sõpruslepingule alla 1924nda detsembris, ent suutsid ratifitseerimiskirjad vahetada alles kolm aastat hiljem. Süvenematagi tundub kahe sündmuse vaheline aeg pikana.

Eelnevalt oli põhjendatud lepingu Türgi poolse ratifitseerimise  edasilükkumist kas  vaid Laidoneri  Rahvasteliidu ülesandel  Iraagi ja Türgi piiriintsidentide  lahendamiseks ettevõetud missiooniga või  ka selle tegevust kokku võtva, Türgi suhtes  kriitilise raportiga. Need argumenteerimised tundusid üldistena: Hakkas küpsema arusaam:  vaja on senisest laiema allikabaasiga analüüsi.

Võtmeküsimuseks oli:  miks ratifitseeris Türgi Suur Rahvuskogu  lepingu alles 1927nda mais? Muudest tähtsamad on järgmised aspektid. Türgi valitsus jõudis  Eesti-Türgi sõpruslepingu ning sellega enam-vähem samal Ajal sõlmitud Läti-Türgi ja Soome-Türgi sõpruslepingud heaks kiita veel enne Laidoneri missiooni , 8.veebruaril 1925. Pärast kindrali Iraagis käiku asjad muutusid.  Kui naabrite lepingud said Türgi parlamendilt ratifikatsioonid 4.jaanuaril 1926, siis Eesti leping jäeti ootele.  1926nda aasta mais  tunnistab Türgi tolleaegne välisminister  Tevfik Rüstü, et ei ole lepingu kinnitamist  Laidoneri teo tõttu  Eesti suhtes vaenulikus parlamendis üritanud, kuna on kartnud läbikukkumist. Et vastuseis  tõepoolest eksisteeris, näitab tõik, et veel  järgmiselgi kevadel, lepingu menetlemisel väliskomisjonis, nõudis saadik Ahmet Agaoglu kas lepingu ratifitseerimata jätmist  või ratifitseerimiskirjade vahetamisega viivitamist – ühes mõista andmisega , miks nii talitatakse. Kusjuures välisminister ise pooldas  lepingut komisjonile andes selle kiiret ratifitseerimist. Järelikult viibis Türgi rahvaesindajate heakskiidu andmine sõpruslepingule seetõttu, et välisminister lihtsalt ei taodelnudki seda  enne, kui oli positiivses tulemuses veendunum. Mis võttis aega.

Oluline küsimus on ka pooleaastane viivitamine  ratifitseerimiskirjade vahetamisega.1927nda juulis kuulis Eesti Varssavi saadik Otto Strandman  Türgi ametivennalt Yahya Kemalilt, et leping ei ole ikka veel ratifitseeritud… Ning Eesti pool lähtus sellest infost detsembrini, kuni lepingu ratifitseerimiskirjad  äkki ootamatult vahetati. Kas Y. Kemal tõepoolest asjast ei teadnud  või üritas nii – nagu Ahmet Agaoglu oli nõudnud – ratifitseerimiskirjade vahetamisega venitada, selgub ehk edaspidi.

Millal jõustunuks sõprusleping siis, kui kõik läinuks nagu pidanuks?  Võrdlusmomendiks on siinkohal Läti-Türgi ja Soome-Türgi  sõpruslepingud,  mille ratifitseerimiskirjad said vahetatud vastavalt 1926nda oktoobris ja novembris.  Ehk Eesti kaotas natuke üle aasta.

Mis jäi seetõttu tulevikku või olemata? Olulisematest arengutest  viibisid ligikaudu aasta  läbirääkimiste alustamine  Eesti-Türgi majanduslepingu  sõlmimise üle ning diplomaatilistesse suhetesse astumine. Viimasest omakorda tulenes  peakonsulaadi asutamine Türgi asemel Kreekasse.

Lepingut menetleti kaua, peaaegu 3 kuud, ka Riigikogu väliskomisjonis. Olulisimana kardeti lepinguga kahjustada Suurbritannia huve. Kusjuures Suurbritannia  saadik Eestis ja Lätis,  Sir Tudor Vaughan pidas hirmu alusetuks. Märtsi lõpus tekkis osadel väliskomisjoni liikmetel  ehk kahel Demokraatliku Liidu saadikul ja võib-olla ka mõnel nende pooldajal mainitud põhjusel komisjoni istungil  konflikt välisminister K.R. Pustaga, kes pärast seda esitas  tagasiastumisavalduse. Konflikti lahenemine on samuti seotud Vaughaniga. 21.aprillil  sai Vaughan Tallinnas  Prantsuse saadik Vienne´ilt teada, et lahkumisavalduse esitamine on seotud  sõpruslepingu ratifitseerimisega.  Kusjuures Vienne ei pooldanud Pusta tagasiastumist, kuna arvas, et teda olnuks raske asendada. Veel samal pääeval  kohtus Vaughan samuti  Demokraatlikku Liitu kuuluva riigivanema J. Jaaksoniga. Leping kinnitati ning Pusta jäi ametisse.

Veel äratavad tähelepanu Eesti ja Türgi diplomaatide kommunikatsiooniraskused. Eestlased said sõpruslepingu kinnitatuse kohta Türgi Suurrahvuskogus vähemalt neli enneaegset teadet ja ühe teate, milles lepingu kinnitatust alusetult eitati.

Olev Liivik, Triin Tark. Okupeeritud Eestist Saksa Reichi: täiendusi 1941.aasta järelümberasumise uurimisse

Erinevalt 1939. aasta sügisest 1940. aasta   kevadeni Eestis toimunud baltisakslaste esimesest ümberasumisest viidi järelümberasumisena  tuntud aktsioon 1941. aasta alguses läbi Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja avalikkuse eest varjatult. Samuti on jäänud järelümberasumise  uurimine esimese ümberasumisaktsiooni varju. Selles artiklis  analüüsitakse järelümberasumise läbiviimise käiku ettevalmistusest kuni ümberasujate vastuvõtmiseni Saksamaal, vaadeldes toimunut nii Saksamaa ja Nõukogude Liidu  huvide ja motivatsiooni kui  kas Saksa Reichi bürokraatiaaparaadi taustal. Artikli eesmärk on seeläbi lähemalt selgitada   järelümberasumise läbiviimisega ning järelümberasujate käsitlemise ja kohtlemisega kaasnenud problemaatikat.  Selgus, et nii Saksamaa kui Nõukogude Liidu huvi  järelümberasumise läbiviimise suhtes  oli leige ning paljuski oli  aktsiooni toimumine võimuringkondades  tutvusi omanud baltisakslaste pingutuste tulemus.  Saksa võimude motivatsiooni järelümberasumine algatada võib selgitada potentsiaalse inimressursi lisandumise ja  materiaalse kasuga. Nõukogude pool andis  järelümberasumise  läbiviimiseks kiire nõusoleku, mille tagamaad jäävad aga selgusetuks. Küll aga osutavad ümberasumislepingu  sõlmimiseks  peetud läbirääkimiste aeglane kulg  ja hilisemad tõrked aktsiooni läbiviimisel,  Nõukogude poole soovi järelümberasumine võimalikult keeruliseks muuta. Järelümberasumise  läbiviimiseks moodustati  Saksa ja Nõukogude poole esindajatest koosnevad segakomisjonid. Komisjonide  Saksa esindajate peetud  regulaarne  aruandlus kajastab  arvukaid Nõukogude ametnike  omavolile, asjatundmatusele  ja pahatahtlikkusele viitavaid juhtumeid. Ka Saksamaa  tegevus järelümberasumise  ettevalmistamisel ja läbiviimisel oli vastuoluline.  Järelümberasujateks  registreeriti  Saksa poole ametnike  abiga lisaks sakslastele ka hulgaliselt eestlasi  ja teisi  mittesaksa päritolu isikuid.  Küll aga poldud Saksamaal  valmis mittesakslasi  kergekäeliselt  täieõiguslike kodanikena aktsepteerima.  Järelümberasujad  jaotati Saksamaal  kahte kategooriasse: ümberasujad ja põgenikud.  Kui esimesed võrdsustati 1939.-1940.aasta ümberasujatega, siis põgenikud jaotati omakorda nelja gruppi: !) kindla identiteediga  rahvussakslased, 2) ebamäärase identiteediga rahvussakslased, aga muidu „korralikud“ inimesed, #) eestlased, lätlased ja muud rahvused, 4) rahvussakslastest  ja teistest rahvustest  poliitiliselt kahtlased isikud või kriminaalid.  Põgenikeks  arvatud paigutati Saksamaale  jõudmisel põgenikelaagrisse, kust esimesse  ja teise gruppi  loetud isikud  pärast esmast kontrolli vabanesid.  Kolmandasse gruppi  kuulunud pidi põhimõtteliselt tagasi saadetama, ent selgelt  soovi avaldanutel  oli võimalik siiski Saksamaale jääda.  Neljandasse gruppi  arvatud tuli koonduslaagrisse saata. On teada, et teise gruppi arvati ka mitmeid sakslastena esinenud eestlasi, kes Saksamaa-Nõukogude Liidu sõja puhkemise järel  avaldasid soovi kodumaale tagasi pöörduda.  1941.aasta teisel poolel  muudeti aga tagasipöördumine  Baltikumi keeruliseks ning sisuliselt oli see võimalik vaid okupatsioonivõimu  teenistuses olles. Sel moel pöördusid Eestisse tagasi järelümberasujatena lahkunud  hilisema Saksa  okupatsiooni aegse  Eesti Omavalitsuse juhud Hjalmar Mäe, Oskar Angelus ja Alfred Wendt. Valdavalt takerdusid mittesakslastest järelümberasujad  aga bürokraatiamasinasse olemata ühelt poolt Saksamaal oodatud, ent teisalt saamata ka võimalust kodumaale tagasi pöörduda.

Enn Küng. Arhiiviajaloolane Arnold Soom (3.juuni 1900 – 28. juuliI 1977)

 Artikkel on pühendatud Eesti-Rootsi majandusajaloolasele Arnold Soomile, kes sündis 3.juunil 1900 Virumaal Vao vallas. 1922.aastal võeti Soom Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilaseks.  Tema akadeemiliseks juhendajaks ülikooliõpingute  ajal oli Soome päritolu ajaloolane prof.  Arno Rafael Cederberg. Ülikoolikursus lõppes 1930.aastal  diplomitöö „ Saaremaa kiriku- ja kooliolud Põhjasõja ajal kaitsmisega, mille eest omistati Soomile magister  philosophiae  kraad. Juba ülikooliõpingute kõrvalt  töötas Soom arhivaarina  Riigi Keskarhiivis ning aastatel 1930-1940 Narva linnaarhiivi ja muuseumi juhatajana. Moodsa  arhiivinduse tundjana  alustas  Soom Narva  Linnaarhiivi kogude  ümberkorraldamist.  1930.aastate lõpuks  oli Narva Linnaarhiiv üks paremini  organiseeritud provintsiarhiive Eestis. Paralleelselt arhivaari tööga PÜHENDUS Soom 1930.aastail Eesti linnade  ja eelkõige Narva 17.sajandi esimese poole kaubanduse ajaloo uurimisele, keskendudes Rootsi keskvõimude  majanduspoliitikale ja eelkõige riigikantsler  Axel Oxenstierna  osale Vene transiitkaubanduse  tagasitoomisel Arhangelskist Läänemerele 17.sajandi esimesel poolel. Sel teemal kaitses ta 1940.aastal doktoriväitekirja.

1940.aasta Nõukogude okupatsiooni alguses tuli Soom Tallinna. Ta määrati ENSV Riigi Keskarhiivi  direktori asetäitjaks ja 1941.aasta veebruaris  sama arhiivi direktori kohusetäitjaks. Saksa okupatsiooni aastail allus  Soomile kogu Eesti arhiivindus.  Aastatel 1941-1944 oli ta ka Riigiraamatukogu juhataja. 1944.aasta  augusti lõpul põgenes  Soom koos perekonnaga  läheneva Nõukogude  armee eest Rootsi, millest kujunes tema uus kodumaa.  1954.aastal sai ta Rootsi kodanikuks.

Tänu kodumaal saadud arhiivtöö kogemustele  õnnestus Soomil kohe 1944.aasta sügisel  saada tööd Rootsi Riigiarhiivis  Stockholmis.  Suurimaks tööks Riigiarhiivis oli tänase Eesti ja Läti ala 16. Ja 17.sajandi arhivaale sisaldava Livonica II kogu ümberkorraldamine. Tänu võimalusele põhjalikult uurida Rootsi arhiivide materjale  ilmusid Soomi sulest monograafiad Eesti mõisamajandusest 17.sajandil   (1954) ja Balti viljakaubandusest (1961).  Saksamaal Göttingenis asunud Tallinna Linnaarhiivi  materjalide põhjal  avaldas Soom monograafia  Tallinna kaubandusest (1968) ning Tallinna käsitöölistest (1971). Mainitud monograafiad tõid Soomile rahvusvahelise  tuntuse. Lõpule  viimata jäi  Rootsi riigikantsler Axel Oxenstierna Eestimaa mõisatekompleksi majandusprobleeme käsitlev uurimus.

Oma olemuselt oli Soom  eelkõige arhiiviajaloolane, kes ei lasknud  end kaasa kiskuda  suurtest ja moodsatest,  sageli ainult hetkeks  esile kerkinud ajalooteooriatest. Tema uurimistööd on väga faktitihedad ja neile on uute arhivaalide näol raske täiendust leida.

Arnold Soom suri 28.juulil 1977 ja ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Aivar Jürgenson. Ühiskondlikud väljakutsed migratsiooniuurimisele 20. Ja 21. sajandil – assimilatsioonist transnatsionalistideni

DOKUMENDID JA KOMMENTAARID

Mati Mandel, Kalev Jaago. Enam kui 300 aastat tagasi surnud pere õnnestus tuvastada piltidega

2015. aasta varakevadel hakkas käesoleva kirjutise üks autoreid kaevama Lihula valla Peanse küla Jaani-Aadu talu uue eluhoone eeskoja välisukse ette süvendit, et ehitada trepp. Eeskoja välismüüri vundamendi ees , 60 sm sügavusel maapinnast, tuli nähtavale pealuu, peagi ka teine. Leiust teavitati Muinsuskaitseametit ning taotleti kaevamisluba.

1.ja 2.mail alustatud kaevamisi  raskendas kaevandisse valguv  põhjavesi ja savine pinnas. Selgus, et ühishauda oli maetud neli luustikku, neist üks lapse oma. Lapse pealuu lähedalt leiti kolm münti. Väike hoburaudsõlg ning tugevasi oksüdeerunud metallese.

Mündid määras numismaatik Ivar Leimus. Tegu oli Rootsi 1/6 ööridega ning Karl XII ööriga aastast 1701.  Mündid kinnitavad oletust,  et tegu võis olla 1710.aasta katkuohvritega.  Luud määras Ajaloo Instituudi antropoloog Raili Allmäe. Tema hinnangul oli tegu ühe 11-15 aastase lapse või noorukiga, meheskeletiga vanuses 45+aastat, naisematusega 50+ aastat ja lapsematusega 7 aastat +- 30 kuud.

Karuse kiriku vanimas kirikuraamatus (1685-1728) Peanse külas Jaani-Aadu nimelist talu ei leidu. Küll aga selgub Lihula  mõisa 1782-1858.a. hingeloenditest, et varasemates arhiiviallikates on see talu kandnud Leti nime.

1686.a. vakuraamatus on 13 Peanse talu hulgas ka Leti Andrese (või Andruse) talu. 1692.aastal nimetatakse kirikuraamatus peremehena juba tema poega Mihklit. Kirikuraamatus leiduvad andmed kahe Mihkli lapse ristimisest. Et pere on välja surnud, tõendab 1712.a. nimekiri, mille järgi külas elas katku üle vaid Kehmo Jüri pere. Seega võisid maetud suure tõenäosusega olla Leti Andruse Mihkel, tema nimetu abikaasa ning  lapsed Heinrich (ristitud 7.09. 1699) ja Ann (ristitud 31. Oi. 1703). Tegu on ilmselt 1710.-1711. aasta  katkuohvritega ja haruldase juhtumina saab luid seostada konkreetsete ajalooliste isikutega.

31.oktoobril maeti nelja inimese luud Karuse surnuaeda. Pastor Endel Apsalon toimetas tagasihoidliku matusetalituse haual.

Tiit Noormets. „Klassivaenlaste poolt on organiseeritud rida mitmesuguseid nõukogude vastaseid  väljendusi…“ Eestimaa kommunistliku (bolševike) Partei maakonnakomiteede informatsioonid  keskkomiteele rahva meeleolust 1946-1949

Parteiinformatsioonid olid  mitmekesise sisuga, mille põhimahu  moodustasid küll parteilis-riiklike  ürituste ettevalmistamine , läbiviimine ja tulemused, kuid valgustamist  leidsid ka paljud muud küsimused ning viimaste hulgas  ulatuslikumalt rahva poliitilised meeleolud.  Need ei ole siiski mingil määral  võrreldavad  tänapäevaste sotsioloogiliste uuringute või marketing küsitlustega. Suurem väärtus on aga informatsioonides  arvukalt jäädvustatud värvikates seikades ja ütlustes, mis sellisena lihtsalt elavdavad meie  ajaloopilti.

Eesti Filmiarhiiv. Merekultuuri aasta

KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Vilve  Asmer. Üks lugu mitmetest. Andres Saal kui fotograaf   

Andres Saal (1861-1931) on ennekõike tuntud kirjanikuna, kuid jäänud eesti kultuuriajalukku ka kui ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog, kes on elanud ja töötanud erinevates riikides  ja maailmajagudes. Andres Saali isikuarhiiv asub Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Käsikirjakogus leidub  kirjavahetusi, ajalooliste  jutustuste mustandeid, saksakeelne käsikiri fototehnikast, arvukalt kirjutisi  kirjandusest ja keelest, poliitikast  ja usust, maa-ja loodusteadusest, päevaraamatulisi ülestähendusi Hollandi elust, reisikirjeldusi,  ametialaseid kirju, lepinguid, tunnistusi, tema kohta kogutud biograafilisi andmeid jm. Kuna A. Saal töötas pikemat aega  Indoneesias ühe sealse trükikoja ning hiljem topograafiaameti fotoosakondades, sisaldab tema fotoarhiiv  vastavalt ülesvõtteid eksootiliselt Jaava saarelt, sealhulgas  stereofotosid, mis varustatud  tema enda saksakeelsete  ja väga ilmekate selgitavate ülestähendustega.

Andres Saal sündis 21.maol 1861 Pärnumaal  Tori vallas Kasekülas. Ta lõpetas  Selja vallakooli ja Tori kihelkonnakooli, täiendas oma haridust  iseõppimise teel ning  sooritas Tartu Õpetajate Seminaris vallakooli õpetaja eksami.  Töötas kodukohas  abiõpetajana, 1884.aastast oli Oleviku toimetuses.  Ajalehe asutaja  ja peatoimetaja Ado Grenzsteini  soovitusel  ning kirjastaja ja trükikoja omaniku Karl Eduard Söödi  toetusel sõitis ta 1893.a. Saksamaale õppima foto- ja tsinkograafia eriala, et muuta  Olevik esimeseks illustreeritud ajaleheks. See õnnestus ning kuni 1897.aastani  töötas Andres Saal  selle toimetuse juurde rajatud tsinkograafiatöökojas  ja jõudis valmistada  kokku ligi 800 klišeed. Kuigi avaldati rohkem joonistusi ja reprosid välisajakirjandusest ning vähem originaalfotosid, oli piltide  trükikvaliteet muutunud aasta-aastalt paremaks  ning tellimusi tuli teisteltki toimetustelt, kirjastustelt ja trükikodadelt. Aasta lõpul lahkus Saal Eestist, kuna kutsuti  kui väljaõppinud spetsialist Indoneesias Surabayas  asuva trükikoja „ E. Fuhri&Co“ reproduktsioonifotograafia, tsinkograafia  ja valgustrüki osakonna juhatajaks.  1902.aastast oli ta Hollandi koloniaalarmee teenistuses Batavias asuvas topograafiaameti fotoosakonna juhataja, kus töötas kuni 1916.aastani. Ametlikult pensionile jäädes siirdus 1920.aastal elama Californiasse, kus suri 23.juunil 1931.aastal.

Andres Saali arhiivikogu annab ülevaate temast kui maailmarändurist, kirjanikust, piltnikust ja eelkõige kui eestlasest. Oma mitmekesisuses pakub see võimalust erinevateks uurimistöödeks ja minevikutõlgendusteks.

ARVUSTUSED

Epi Tohvri. Lühiülevaade vabamüürlusest Venemaal ja Läänemereprovintsides 18. – 19. Sajandil

Andres Langemets. Rahvuslane pro excellence

VARIA

Peep Pillak. Indrek Jürjo 60. sünniaastapäev

Peep Pillak. Eesti kodu-uurimise seltsi ja Eesti Genealoogia Seltsi kümnes aastaraamat

Priit Raudkivi. Vana Tallinna mitu tulemist