Toomas Haug. Lars von Trier ja Tammsaare ({{commentsTotal}})

"Melanhoolia" Autor/allikas: kaader filmist

Kirjandusloolise ainesega tegeldes sugeneb veidraid infokillukesi, mis jäävad õige kontekstita ja millega pole seepärast midagi mõistlikku peale hakata. Näiteks kirjutab välismaal resideeriv Eduard Vilde 20. juunil 1931. aastal oma abikaasale: "Praegu kuulen ühelt noorelt Tallinna venelaselt [---], et Gloria Palace’is olevat joosnud kevadepoolseil talvekuudel filmina minu "Külmale maale", muudkui teise nime all.

Hiljem vändatud teda mitmes vähemas kinos. Film olevat Saksamaal tehtud, nimelt Ufas. Näppaja on muidugi mõni eestlane-gentleman. Kas Sina sellest midagi oled kuulnud? Venelane, reaalkooli õpilane, on filmi ise näinud, nii et pole kahelda. Film löönud läbi. Autori (minu) nime pole vist ka ekraanil ega kuulutustes mainitud. Puhas töö!”

Teade on üleni suur mõistatus. Ainus, mis on siin tõsi, on UFA, Saksa filmikompanii, mille filme näidati ka Eesti kinodes. Kas Vilde võis tõesti kujutleda olukorda, et keegi kaasmaalane „varastab” tema romaani, tõlgib selle saksa keelde ja sakslased teevad selle järgi eduka mängufilmi? Ja et niisugune film jookseb pikemat aega Eesti kinodes, ilma et sellest midagi kuulda oleks? Vilde kergemeelne valmisolek selle maailma ja eriti veel suguvendade pahelisust tun-nistada on igatahes tähelepanuväärne. Ja kõige otsa kõlab isegi pisut kelmilik tunnustus: puhas töö!

Vilde sõitis Eestist ära Griesi sanatooriumisse silmi ravima 27. veebruaril. Lappasin tollaseid kinokuulutusi ega osanud leida midagi, mis võiks tema romaani temaatikaga seostuda. Tõsi küll, Gloria Palace’is jookseb regulaarselt UFA nädalaringvaade. Aga ülejäänu: „Tema majesteedi armastus”? „Kerjus­üliõpilane”? „Naeratuste maa”? „Bosporuse ööd”? „Võluking”? „Naine ja nukk (Skandaal magadistoas)”?... Ajal, kui Vilde Eestist lahkub, näitab Gloria Palace filmi „Kaks inimest”. See on vändatud „kuulsa Saksa kirjaniku Richard Voss’i ülemaailma tuntud romaani järele”. Vossi romaani on Saksamaal ekraniseeritud koguni kolm korda, raske oleks Väljaotsa Jaani kurba lugu sellesse kõrgsaksa konteksti paigutada. Kuigi Vilde oma nooruses unistas saksa kirjaniku ametist. Võib-olla sellepärast võttis ta nüüd ka poisi juttu nii tõsiselt. Et on veel vanas eas vähemalt selgi viisil „läbi löönud”. Ent mida siis reaalkooli poiss nägi? Ilmselt midagi, mis meenutas talle Vilde teost. Äkki ajas ta pealkirjad segamini? Näiteks „Mäeküla piimamehe” süžeed võiks küll mõne tollase lembefilmi alusena kujutleda. Aga „Külmale maale” pidi olema ju kooli­tunnis õpitud! Vilde uurijad ei ole selle teatega tegelnud, või kui, siis ainult salamisi ja tagajärjetult, nii et mina olen esimene, kes oma nõutuse paljastab.

Juurdlemine selle episoodi üle tuletas meelde, et olen ka ennast mõnikord sama-suguse reaalkooli õpilasena tundnud. Talle kangastus kinolina illusioonides Vilde, mina hakkasin nägema Tammsaaret. See algas Lars von Trieri filmiga „Dogville”. Kui mõtisklesin selle üle, miks väga teatraalne ja inimtüüpe modelleeriv „Dogville” ometi nii elavalt hinge läheb, siis jõudsin arusaamisele, et minu rahvuslikus hingestruktuuris, mille on kujundanud eesti kirjandus, on tema jaoks pesa ette valmistatud. Mind tabas nägemus, et Trieri „Dogville” pole õieti midagi muud kui Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” moderniseeritud versioon. Umbes nii, nagu tänapäeval laulavad Mozarti või Verdi ooperites kulunud teksastes tüübid tehismaastiku taustal, sülearvutid kaenlas.
Midagi keerulist siin pole. Väiksesse külla asub elama maffiabossi tütar Grace (Arm), aga külaelanikud hakkavad teda kahtlustama, mitmesugusel viisil piinama, ei võta neile pakutud armu vastu, vaid osutuvad egoistideks ja isiklikke huve esiplaanile seadvateks reeturiteks. Eriti näruselt käituvad Grace’iga mehed. Kui maffiabossi tütre kannatused on jõudnud viimase piirini, ilmub välja tema isa ja arutab tütrega auto tagaistmel olukorda (kehastudes sel hetkel Jehoovaks). Nad jõuavad metafoorselt järeldusele, et inimesed pole võimelised õndsaks saama, ei väärigi armu, halastust ega lunastust. Ja seepeale otsustavad nad Koeraküla koos selle elanikega maha põletada.

Niimoodi näeb välja moodne ooper. Vana ooper toimub talupoeglikus kesk-konnas, talumees Jürka tahab inimeste seas õndsaks saada, aga sellest ei tule midagi välja, sest inimesed tema ümber on mõistmatud või pahelised, ning asja lootusetust tajudes paneb Jürka, kes samamoodi nagu Grace on alguses avatud kõigele heale, kogu värgile tule otsa.

Hellitasin mõttes kujutlust „Dogville’ist” kui „Põrgupõhja” moderniseeritud variandist ega kavatsenud kedagi selle avastusega tülitada. Siis sattusin vaatama „Melanhooliat” — pulmapidu uhkes lossis — ja siin ei viidanud alguses küll mitte miski Tammsaarele. Aga tasus lõpuni vaadata. Film lõpeb teatavasti omalaadse apokalüpsisega: maaga põrkab kokku tundmatu planeet. On millegi lõpp ja võib-olla ka millegi uue algus. Ja tegelaste konfiguratsioon, mis tähistab seda murdekohta, tuli jälle tuttav ette. Mees on surnud. Tema närvid ütlesid üles, ta võttis endalt elu ja lebab nüüd tallis, samamoodi nagu Katku Villu lõpetas aidas. Need, kes lähevad edasi, saatusele vastu, on laps ja kaks naist. Rohkem tegelasi pole või siis ei ole nad olulised. On ainult nõrgaks osutunud mees, on laps (poisslaps) ja kaks piisavalt tugevaks osutunud naist. Samasuguse pildi manab meie silme ette „Kõrboja peremehe” finaal, mis samuti märgib ajaloo murdekohta, kuigi mitte nii apokalüptilises maastikus kui Trieril. On muudki sarnast. Kui Tammsaarel vahendavad koerad teispoolsuse ja saatuse võbinaid, siis Trieril täidavad seda ülesannet hobused. Saatuse, paratamatuse diskreetne lumm saadab nii „Kõrboja peremeest” kui ka „Melanhooliat”. Ja nii nagu koera ulgumine seostub Villu surmaga, nii tähistab hobuse rahutu häälitsemine filmitegelase surma. Rääkimata ilutulestiku tähenduslikust õhkupaiskamisest filmirahva peol, just nagu oleks Katku Villu oma rakettidega nende hulgas. Ei saa Trier päris ilma Tammsaareta, tee mis tahad.
Vahepeal käisin „Nümfomaani” vaatamas. Otsustasin, et sealt ma eesti klassikut ei otsi. Ega teda olnudki, alles päris lõpus, kui püstol paugub ja saamatuks või koguni alatuks osutunud mehe eluküünla kustutab ning naine, ükskõik kui alan-datud, osutab oma moraalset üleolekut, hakkas jälle Tammsaaret virvendama. See süvenev skepsis meeste suhtes ja naiste salapärastamine peab ometi temalt pärinema!

Võime ju öelda, et kui Tammsaare loomingus ilmutab ennast lunastaja, siis teeb ta seda ennekõike naiste vahendusel. Trieril on terve film „Laineid murdes” naisest-Kristusest, tema kannatuste rajast, taevasse minekust ja lunastavast jõust. Armetute meeste ja neid lunastava naise kontrast on siin eriti teravalt välja mängitud. Eks filmis peabki kõik olema lihtsakoelisem ja reljeefsem kui kirjandusteoses, kuigi ka Tammsaare loomingus on aimatud omajagu filmilikkust. Tundub, et kirjanik ei käinud kinos ainult lõõgastumas, vaid uuris ka filmitehnikat. Seepärast arvan, et võrdlus Trieriga pakuks Tammsaarele teatud sisemist kõdi, kuigi ta ava-likult oleks väljapeetud ja võib-olla isegi naeraks selle mõtte üle.

Käisin hiljuti Viljandis ja jagasin oma tähelepanekuid Trieri filmidest sealse näitetrupiga, kellel oli käsil „Kõrboja peremehe” lavastamine. Oli juttu ka sellest, et kõike kirjandusteoses kujutatut ei saa hästi lavale seada. Näiteks kuidas kehastada laval seda nõmmemaastiku ja Kõrboja helisemist, mis sünnib romaani harmooniat kuulutavas lõpus, ilma et see muutuks efektitsemiseks või mõjuks banaalsena. Film aga on juba loomult efektsem — ja mulle meenus taevakellade helisemine „Laineid murdes” lõpupildis, samasugune sfääride muusika, mis kuulutab kõrgemat rahulolu asjade käigu üle.

Muidugi võib küsida, kas juhuslikul kinokülastajal on õigus selliseid väljavõtteid teha ja seoseid luua, sest nägime ju, mis segadus tekkis Vildega. Pidin sellele küsimusele vastama sealsamas Viljandis: mis veel ühendab Tammsaaret ja Lars von Trieri peale subjektiivsete tähelepanekute? Ja selle, et filmilavastaja nimi on kahtlaselt sarnane Tammsaare-uurija Elem Treieri nimega. Mõistagi nende vaimsete eeskujude lähisugulus. Dostojevski viljastavas mõjus me ometi ei kahtle, niisamuti nagu Andrei Tarkovski on kustumatu autoriteet taani filmimehele. Tammsaare viited Dostojevskile on ehk eestipäraselt varjatumad, Trieri viited Tarkovskile aga kinolikult efektsed ja avalikud. Ent Dostojevski ning Tarkovski on ju lõpuks paljuski üks ja seesama persoon, tähendab inimene, kes tunnetab maa-ilma kristliku lunastuskontseptsiooni valguses. Nimetaksin sellist inimest tinglikult vanaeurooplaseks.

Ja veel: Trieril on painajaliku pildikeelega film „Euroopa”, mis lõpeb, kui õigesti mäletan, uppumise või lämbumise kujundiga. Tammsaare on olnud vai-bumatult Euroopa-kriitiline — mõlema mehe hoiakute taga on ka sõjad — ja temalt pärineb veidi mõistatuslik tõdemus, et Euroopas ei olegi enam eurooplasi. Nii väljendavad ennast inimesed, kellele Euroopa on tähtis. Nii väljendavad ennast vanaeurooplased. Aga mida nad selle all mõtlevad? Mis asi see on, mida nad on lasknud tules hävida ja vees uppuda, ja mida nad on tahtnud lunastada? See ongi põhiküsimus.

„Tõe ja õiguse” juubeliaastal ootan huviga Lars von Trieri järgmist Tammsaaret.

 

Artikkel ilmus juuni Loomingus.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: