Flow Festival on mind ahvatlenud juba aastaid, kuid see on tundunud kas liiga kallina või pole lihtsalt aeg sobinud. Sest seal on esinenud nii Kanye West, Kendrick Lamar ja Jessie Ware, aga ka näiteks Alicia Keys, Björk ning Major Lazer. Pisut uskumatu, kas pole? Meie külje all, siin samas Helsingis toimub festival, kus esinevad vaieldamatult A-klassi staarid. Hinges kriipis kahtlus, et äkki see lihtsalt tundub distantsilt niivõrd äge. Äkki no tegelikult pettumus?

Aga see on täpselt nii hämmastav, kui ma arvasin. Või kartsin.

Olen juba mitut aastat käinud Positivusel ning samamoodi väisanud kõiksugu Eesti muusikaüritusi, kuid Flow Festivalil saan enda esmakordselt tunda kui reaalsel muusikafestivalil. See ei ole enam vaese post-soviet riigi katse teha muusikafestivali, kus inimene hämatakse ära 50 suvalise F-kategooria artistiga, kelle kohta räägitakse, et ta "tõusev täht" ning "enda skeenes oluline tegija". Flow toob lavale suured staarid, reaalselt hetkel olulised muusikud, sealjuures peenutsemata.

Reedese programmi avas Stormzy. Briti noore generatsiooni grime'i silmapaistvaim tegija, kes tulistas sõrmepüstoliga publiku oimetuks. See oli särav ning enesekindel esinemine, mis kinnitas tema artistlikku tugevust. Huvitaval kombel oskas rahvas lugusid isegi kaasa karjuda, kuigi tema debüütalbum ei ole seni veel ilmunudki. Vastupidiselt näis täieliku läbikukkumisena aga hüperkämp-idioot-räppar Lil B, kes ei näinud räppimisega üldse vaeva. Ta tantsis biitide taustal ning hõõrus mööda lava ringi. Liiga palju narkootikume? Hiigelego? Ilmselt mõlemat, seda oli vastik vaadata.

Aga reede pakkus ühele möödalaskmisele vaatamata suuri emotsioone veel kuhjade viisi. Oli selleks siis kas keskmist sõrme publiku suunas viibutav Iggy Pop, kes mul-on-ükskõik suhtumisega alustas enda kontserti suurimate hittidega ("I Wanna Be Your Dog" ja "The Passenger") või Four Tet, kes tõestas maailmatasemel DJ-setiga, kuidas rahvas enda kätte haarata. Ta segas kontserdi eel mänginud Rihanna "Kiss It Better" enda setti ning läks sealt üle värvilise ning sätendava techno'ga. Flow üheks märksõnaks on tõesti varieeruvus kõige kõrgemal tasemel. Ja ma ei ole rääkinud isegi külmajudinateni liigutavast Massive Attackist ning tantsutavast Mura Masast.

Lisaks muusikale tasub välja tuua aga ka kõik seda ümbritsev. See on hipsterite paradiis, homo-, metro- ning kuratsedateabseksuaalide meka. Mehed on nagu puuraidurid, naised on enda riided hankinud ilmselt kaltsupoodide tasuta kastidest (või siis kleepinud endale ette Oktoberfesti-vuntsid!). See on suleliste ja karvaste pidu, pisut nagu iga-aastane karneval Brasiilias. Aga Soomes Flow Festivalil on jahe, seal on kõiksugu erinevat muusikat ning meeletul hulgal head toitu.

Toit on tõesti üks külg, millele peaksid mõtlema siinsed festivalid ja väliüritused. Kuivanud grill-liha, tundide viisi õlis ligunenud friikartulid ning lögaburgerid võiksid jääda minevikku. Okei, tõepoolest, eks Modern Talkingu varuhelimehe esinemised toovad ka siiani tuhandeid inimesi kohale, seega üheksakümnendad on siiani the thing, aga Flow näitab värsket ja meeldivat lähenemist. Sarnaselt muusikale segunevad toiduvalikus kõik maailma kultuurid, korraga lendava taldrikule nii Mehhiko, Jaapan kui ka põhjamaine kargus. Hinnad on krõbedad, aga see on seda väärt.

Aga muusikast veel. Laupäev jätkas samasuguse hooga, peatumise märke ei olnud kusagil. CHVRCHES astus lavale ja viskas ämbritäie süntpoppi rahvasse - nad on kontserdil veelgi energilisemad kui plaadil, "Mother We Share" kõlas laiv-esituses pea hullutavana. Ja sealt otse sümfoonilise roki kütkeisse - The Last Shadow Puppetsi viimane album on ehk pisut üheülbaline ning üritab liialt olla intelligentne, kuid kontsert on võimas. Nad keeravad professionaalse indie-rocki viiulite ja orkestreerituse sisse peitu, pannes publiku pead kratsima. FKA Twigs, keda sai oodatud, oli ehk pisut igav ja tema sensuaalsus ei tulnud lavalt niivõrd hästi esile, kuid oskust publik enda sõrme ümber keerata on tal piisavalt. Lisaks suutis ta kõrgete tikk-kontsadega ringi karata. Seda võib vist oskuseks pidada küll?

Päeva lõpetas Morrisey. Noh, kas on vaja üldse midagi öelda? Üks päev on veel ees, päike paistab ja vaim on valmis. Lähme sellele vastu.