“Juu jääb” – kakskümmend aastat muusikafestivali ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Villu Veski
Villu Veski Autor/allikas: Muusika

Räägime saksofonist Villu Veski­­ga festivalist “Juu jääb” ja sellest, kuidas ühe festivali korraldamine välja näeb. Juttu tuleb ka sellest, kuidas saab alguse muusikute koostöö ja mis on see “liim”, mis neid koos hoiab.

 

Millal oli see esimene hetk, kui sind muusika paelus? 

Villu Veski: Ma mäletan justkui päris täpselt, kui 1965. või 1966. aastal näitas Kesktelevisioon ülekannet jazzkontserdilt Carnegie Hallis, kus laulsid Louis Armstrong ja Ella Fitzgerald, trummide, klaveri ja kontrabassi saatel. Olin kolme- või nelja-aastane. Mustad muusikud mängisid, naeratasid, smokingid olid seljas, Ella Fitzgeraldil oli sädelev kleit. Aga see, mis mulle kõige rohkem meelde jäi, oli trummikomplekt – ka see sädeles. Mäletan, et tahtsin hakata kohe bändi tegema. Läksin õue, leidsin kuskilt pioneeritrummi. Keerasin selle külili basstrummiks ja joonistasin sinna oma bändi nime, sest teadsin, et sinna peab olema midagi kirjutatud. Mu esimese bändi nimi oli Noorus. Trummitaldrikuteks olid vanad potikaaned, mis ma ema käest sain. Probleem oli, kuidas neile statiivid teha.

Nüüd, kui olen suur inimene, avastan, et mul seisab ikka trummikomplekt harjutustoas. Ilmselt ma tahan, et selles ruumis, kus ma harjutan, oleksid trummid. See on lapsepõlvest pärit.

Kui väike laps tuleb minu juurde tundi, siis ma proovin aru saada, mis on tema jaoks põnev. Rõõm ja paeluvus, kui see ära võtta, siis seda tagasi saada on raske. Hakatakse kartma ja tulevad kõik need hädad – ei leita publikuga kontakti, mängulisus jääb ära.

Minu teine suur kirg on reisimine, sealt ma ammutan hästi palju inspiratsiooni. Kui tundub, et kõik on läbi, siis tuleb minna teele. Kahe tunni pärast lennukiga sõites tundubki juba, et kõik on alle ees, kõik on uus – teised inimesed, teised toidud, teised lõhnad, teine kultuur, teine muusika.

 

Oled juba kakskümmend aastat enda algatatud rahvusvahelise muusikafestivali “Juu jääb” eestvedaja. Mis asi on üldse festival? 

Eesti Muusikafestivalide kodulehe tarbeks uurisin ajalooürikustest, mida sõna “festival” algselt tähendas ja kust see alguse sai. Esimest korda kasutati seda sõna Inglismaal pidusöögi kohta, kus oli ümber laua rohkem inimesi kui perekonnas. Selle pidulikkuse rõhutamiseks hakati pilli mängima ning muusikat tuli aja jooksul aina juurde.

Üks tänavuse festivali esineja, ameeriklannast laulja ja kauaaegne MTV saatejuht China Moses ütleb, et osast festivalidest on saanud superfestivalid. Vahet pole, kas see on “Rock am Ring”, “North Sea Jazz” või Montreux’ jazzifestival, festival ise on muutunud kaubamärgiks, mille peale kohale tullakse.

 

Mis on olnud keerulisemad olukorrad, mis on kahekümne aasta jooksul ette tulnud ja on andnud õppetunde festivali korraldamiseks? 

Neid on olnud palju, ikka igal aastal tuleb ette. Kuigi tundub, et peaks juba oskama ja olema kõigeks valmis. Paljudele artistidele on vaja selgeks teha, et festival ei toimu Tallinnas, et selleks on vaja veel edasi sõita, nii autoga kui ka praamiga. Jonnimist on palju, et pole otselendu. Kuigi kõik on eelnevalt agentuuridega kokku lepitud, tundub siiski, et agentuuri info artistini päriselt ei jõua. Oleme artiste toonud öösel kaatriga mandrile, sest ta peab hommikul kell kuus lennujaamas olema, aga ei jõua esinemise tõttu viimasele praamile.

Üks probleem, mis on nii Eestis, Soomes, Fääri saartel kui ka mujal maailmas, on see, et inimesed ei tule päevastele kontsertidele. Võib peaaegu öelda, et eesti mees ilmub välja siis, kui on videvik ja tuled juba süttinud.

 

Mis selle põhjus võib olla? 

Inimene tahab enamat. Ta tahab sündmust, tahab ilmuda sinna keskkonda, kus üritus juba käib. Enamjaolt valib publik aja, millal kohale ilmuda, ning peaesinejat pole mõtet varasemaks pannagi. See oli selge juba aastaid tagasi.

Peale selle on “Juu jääb” ka valgete ööde ajal ning valguse ja video vaatemängu nautimiseks tuleb pimedust oodata. Jaanipäevajärgsel ajal on pimedat aega aga kõigest paar tundi, kesköö paiku.

 

Milline on festivali publik? 

Publik jaguneb enam-vähem kaheks. Ühed on need, kes tulevad konkreetset esinejat kuulama. Teistele meeldib terve festival, kõik suuremad ja väiksemad nimed, kõik persoonid. On ka kolmas grupp inimesi, kes tuleb lihtsalt pidutsema. Festivalil peab olema tugev ja huvitav kava, vahest avastavad külastajad muusika, mida nad võibolla kunagi ei kuuleks. Üks asi on kontsert ja teine music fest koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

 

Kui keeruline on festivali promoda? 

Huvitaval kombel aina keerulisem. Kui lähen ametlikesse kanalitesse, nagu riigiraadio ja –televisioon, siis seal mängitakse muusikat ametlikelt helikandjatelt, mitte Youtube’ist. Praegu pole uutel arvutitel enam CD-plaadi mängimise võimalustki, kõik on streaming. Artistid ja agentuurid saadavad sageli lihtsalt linke, kus puuduvad professionaalsed reklaamfailid nii fotode, videote kui ka helisalvestuste näol.

Kui hakkan festivali promoma, siis avastan, et pole seda materjali, mis vanasti oli. Festivali promo eeldab, et kõigil on enam-vähem võrdse kvaliteediga materjal olemas. Sageli ei saada aru, mida festivali promo tähendab. Kujundajad ei saa isegi plakatit trükki lasta, kui kõik logod pole sobivas formaadis... On tulnud ette ka olukordi, kus palun tuntud organisatsioonidel lasta oma logotüüpia korda teha, sest muidu ei saagi seda kvaliteetses trükis kasutada. Kahekümne aasta jooksul olen festivalikorraldajana näinud ka organisatsioonide brändingu arengut.

 

Kuidas õnnestub leida tasakaal mängimise ja festivali korraldamise vahel? 

Väga raske on, seal on nii psühholoogilisi kui ka praktilisi probleeme. Psühholoogiline probleem seisneb selles, et üsna sageli soovivad esinejad ka minuga paar lugu teha, kui juba nii kaugele reisivad. Ma ise aga püüan enda korraldatud festivalil nii harva esineda kui võimalik. Samas võib olla, et kaugelt Siberist tuleb huvitav artist, kes soovib minuga mängida, ja kui ma ütlen ei, siis ta mõtleb: miks Villu ei taha minuga musitseerida. Aga sellest koostööst sünnib tavaliselt midagi. Esmakordsetest kokkusaamistest, koosmängimistest on saanud alguse uued projektid.

 

Oskad sa tuua näiteid rahvusvahelistest projektidest, mis on festivalilt alguse saanud? 

Näiteks võin tuua Ola Onabule ja ETV tütarlastekoori esinemise Muhu kirikus, mille hiljem ETV salvestas. Seda näidati USA rahvusringhäälingu kanalil PBS, samuti andsime kontserdi kuulsal “Southbank Chorus Festivalil” Londoni Queen Elizabeth Hallis.

Teine näide on Berliini filharmoonia kammersaalis toimunud Põhjala filmi- ja muusikaõhtu. Näidati dokumentaalfilmi “Saarte värvid”, mis on filmitud Havail, Fääri saartel ja Muhus. Filmiidee sai alguse just Muhus, mõte tuli noore režissööri Madli Lääne poolt.

Kolmas näide – gregoriaani laulu viljelev Vox Clamantis andis Muhu kirikus kontserdi koos jazztrioga, kus mängisid Brian Melvin, Taavo Remmel ja mina. Kogu kontsert oli ühehäälne, harmooniapillid puudusid. Seda kava esitasime mitmel korral Brüsselis ja Austrias, kaasa arvatud Linzi mainekas Brucknerhausis.

Neljas näide. Imre Sooääre Jaapani tsunamiohvrite mälestuseks loodud teose “Lootuse laulud 11032011” esmaettekanne Muhu kirikus. 2015. aasta märtsis toimus viies mälestuspäev juba kuulsas Tokio Opera Citys, kus esinesime koos Jaapani Nomad Ensemble’iga. Samuti kanti seal ette minu teos “Arrival”.

Need neli projekti on olnud rahvusvaheliselt jätkusuutlikud ja festivalil “Juu Jääb” alguse saanud. Neid on ühel või teisel moel toetanud ja tunnustanud ka kultuurkapital ja kultuuriministeerium. Nii jõuab Eesti muusika maailma kontserdilavadele.

Olin päris üllatunud, kui hiljuti, organisatsiooni Estonian Music Export loomise aegu selgus ümarlauas, et Eestis puudub igasugune muusikaeksport ja see organisatsioon vajab riigi rahastust, et üldse midagi tegema hakata. Kui ma tõin kasvõi need neli näidet, küsides, kas see siis pole mitte midagi, sain vastuseks, et need on “juhuslikud sutsakad”, aga nüüd hakatakse Eesti asja maailma viima. Mul tekkis tunne, et soovin kohe näha aruannet suurest tulemuslikust tööst.

 

Kuidas rahvusvaheline koostöö alguse saab ja kas iga koostöö on vilja kandnud?

Need sidemed ei teki iseenesest ja vahel ei saavutata üldse soovitud tulemust. Aga selle käigus võib sündida midagi hoopis muud. Ma olen vaikselt iseenda muusikaelu üles ehitanud ja nii on tekkinud sidemed. Kui ma ei oleks seda festivali ellu kutsunud, siis poleks selliseid kontakte tekkinud. Julgen öelda, et ükskõik millisesse maailmajakku ma praegu sõidan, tean ma sageli inimesi, kelle juurde lähen, nii esinejaid kui ka mõnda kuulajat saalis.

Käin ise välismal esinemas ja kutsun esinejaid siia – see kontaktide ring läheb aina suuremaks. Muusikat tehes saab kiiresti selgeks, kas partneriga klapib või mitte. Kui klapib, siis oled eluaeg selle muusikuga sõber. Muusika ühendab inimesi. Ma olen selle üle mõelnud, rütmi- ja intonatsioonitaju on tähtsad. See, kas muusikud häälestuvad omavahel ja kas rütm on koos.

Üks asi on, kas suudad publikut haarata, ja teine, kas suudad improviseerida ja kohe teistega koos mängida. See on oskus muusika vahendusel kommunikeerida.

Kuna ma olen nii paljudega mänginud, siis ma enam ei pelga. Võtame mänguasjad – pasunad või trummid. Vajame mängu oma eksisteerimiseks, nagu väikesed lapsed. Paljud jazzmuusikud ei julge minna jämmima – järsku mängitakse mingi lugu, mis on nii kiire, et ma ei mängi seda maha ja jään tolaks nii publiku kui ka teiste mängijate ees.

 

Kuidas sellest hirmust üle saada? 

Peab nende mängukannidega tegelema nii palju, et see saab sulle omaseks. See pole tavaliselt kaasasündinud, vaid omandatav, kuigi igal sajandil on ka omad geeniused. Palju annab see, kui sa suhtled inimestega teistelt elualadel, kunstnike, tehnikute ja kokkadega, ja vaatad, kuidas nemad oma asju teevad. See annab alati inspiratsiooni.

 

Kuidas sa leiad artiste festivalile?

Nii agentuuride kaudu kui ka isiklike kontaktide abil. Peaasjalikult usaldan ise kuuldud ja kogetud kontserdimuljet. Ma arvan, et tajun kiiresti, kas muusik suudab publikule muljet avaldada. Kõik festivalid otsivad just “neid”. Oleme püüdnud leida peaesinejad, kelle nime peale tuleb publikut. Näiteks Gilles Peterson. Ja siis kuuleb inimene festivalil ka midagi muud, avastab uut muusikat ja artiste. Ning järgmisel aastal tuleb ta isegi kaheks-kolmeks päevaks.

Teine liin on esinejad, keda olen ise näinud ja kellesse ma usun. Nad on nagu festivali maskotid, annavad terve festivali jooksul kõikidel päevadel kontserte, üksi ja koos teistega. Festivali lõpuks on nad publikule tuttavad. Tänavu olid sellises rollis Vera Kondratieva, imelaulik ja šamaan Siberist, ning Omar Massa – bandoonionimängija Buenos Airesest.

Muidugi peab festivali kavas olema alati ka Eesti muusikat, noorte oma ja vanu legende.

Meie eesmärk on tagada, et festivali kava oleks eksklusiivne, et muusikud ei esineks igal teisel nädalavahetusel kas Haapsalus või Tallinnas. Üheks-kaheks esinemiseks artistide kohale toomine on muidugi kallis.

 

Eesti on maailma mastaabis väga väike, kas Eesti esinemispaigana on tuntud? 

Muusiku kodulehel on tema kontserdikalendris alati kirjas ka festivali asukoht . See tutvustab Eestit. Reaalselt pole Eesti nii tuntud, et kümme aastat tagasi keegi ei teadnud ja nüüd äkki teatakse.

Eestist teatakse Tõnu Kaljustet ja Andres Mustoneni. Arvo Pärti ja Neeme Järvit teatakse kui maailma muusika suurkujusid, aga kust nad pärit on? Seda küsimust tavaliselt ei esitatagi. Kust on pärit Kurt Masur? Eesti riik peaks ise rohkem panustama, et anda maailmale teada – Arvo Pärt on eestlane.

 

Kuidas on muusikud festivaliga rahule jäänud? 

Muusikutele on festival väga meeldinud. Meil on alles see komponent, mis lubab seda festivaliks nimetada. China Moses ütles, et atmosfäär meenutab Woodstocki. Inimesed tulevad telkidega, on mitu päeva kohal. Pärast oma kontserti jämmis ta hommikul poole üheksani koos muusikutega Pariisist, Eestist ja Londonist ja ütles, et nii ägedat muusikapidu ta ei mäletagi.

 

Kui suur on meeskond, kes festivali korraldab? 

Abikaasa Inna Veskiga tegeleme sellega aastaringselt kahekesi. Meeskonnas on veel IT-spetsialistid ja veebitegijad, kes alustavad kalendriaasta alguses, samuti transpordi- ja lennugraafikutega tegelevad inimesed. Meil on oma autojuhid, kes oskavad ka artistidega suhelda ja reageerida, kui peaks midagi juhtuma, näiteks pagas ei jõua kohale või on vaja pille asendada. Vabatahtlikena tegutseb festivali ajal mitukümmend inimest: artistide saatjad, autojuhid, toitlustajad, veebitegijad, turvameeskond. Lisaks muidugi helitehniline meeskond, videomeeskond, fotograafid, lavamehed, videosisu tootjad, pressiesindajad ja paljud teised, kelleta festivali korraldamine oleks mõeldamatu.

 

Kuidas on lood festivali toetajatega? 

Festivalil on riigi toetus kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali näol. See on ka riigi sõnum festivalile, et seda peetakse vajalikuks. Samuti on väga oluline kohaliku omavalitsuse toetus.

Selleks, et saada festivalile erafirmade sponsorlust, peab sündmus olema atraktiivne. Festivalil peab olema kuulajaid, kellele partnerid soovivad oma teenust, kaubamärki või toodet tutvustada. Publiku meelitamiseks peavad omakorda programm ja produktsioon olema atraktiivsed ja kvaliteetsed. Inimtühja ja igavat sündmust ei soovi keegi toetada.

Olles rääkinud paljude Euroopa festivalikorraldajatega, tean, et tavaliselt on ühe festivali põhisponsorid kindlustusfirma, autofirma ja pank. Autotööstust meil pole ja pangad on valdavalt Rootsi omad. Miks peaks üks Rootsi pank toetama konkureerivat üritust võõras riigis? Seega peame Eestis läbi ajama hoopis teisiti. Toetajate ja koostööpartnerite leidmine on mittemuusikaline tegevus, mida peab samuti oskama. See on ajakulukas aastaringne protsess. Lõpuks peavad need mõned tunnid muusikat festivalilaval nii head olema, et see kaalub nähtud vaeva üles ja suudab panna uskuma, et tehtud töö oli vajalik.

Meie soov on, et “Juu jääb” oleks muusikasündmus, kultuurifestival, kus ristuvad mingid ootamatud asjad. Nagu Siberi šamaan, keda saadab Argentiina tangomängija ja kuhu DJ lisab biidi.

Paljud firmad, muusikud ja ettevõtted väärtustavad ennast tavaliselt rohkem kui publik. Muusik saab ausa “hinna” teada siis, kui läheb lavale. Tuled tagasi kas kilbiga või kilbil. Kas suudad need tuhat või kolmkümmend inimest oma sõbraks muuta? Või lähete samamoodi laiali nagu tulite, kaks võõrast – publik ja esineja. See, kas energiaring hakkab tööle või ei, on täiesti tajutav.

Eks me valime hoolega muusikuid, kes seda suudavad. Me ei vali artiste kataloogist. Esinejaid valides tahan juba varem näha kontakti publiku ja artisti vahel. Siis saavad nad sellega ka Muhus hakkama.

 

Milline on festivali tulevik? 

Ühelt poolt soovime, et see oleks lahe kokkusaamiskoht. Igal festivalil peab kogema ka midagi täiesti uut, lisaks muusikaprogrammile, kas siis sotsiaalmeedia või valguslahenduse näol. Külastajale peab jääma meelde, et voh, seal festivalil nägin esimest korda “seda” või seal võeti kasutusele “too”. Me tahame olla moodsad, et külastaja ei satuks ajast ja arust festivalile, kuigi see toimub kaugel saarekesel. Hetkel tundub, et ainus, mis tänapäeva noore inimese tähelepanu paelub, on mingi uus nüanss sotsiaalmeedias. Võibolla on see kümne aasta pärast täiesti unustatud ja inimesi köidab hoopis miski muu.

Järgmisel aastal tahame esitleda näiteks solar-basskitarri. Üks New Yorgi skulptor, kes teeb päikesepaneelidest skulptuure, jõudis päikesepatareidel töötavate muusikainstrumentide loomiseni. Mina ei julge väita, et see on jama ja nii me küll kunagi ei tee. Uus põlvkond tuleb peale ja tema jaoks on huvitav hoopis miski muu.

 

Artikkel ilmus ajakirja Muusika 2016. aasta numbris 8-9.

 

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Ajakiri Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: