Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa tõdes "OP'is", et kui küsida sajalt möödakäijalt Tallinnas, kes on Michel Sittow, siis oskaks parimal juhul vastata vaid üks. "Kehtib ju põhimõte, et prohvetid ei ole omal maal kuulsad," selgitas Kuuskemaa ja nentis, et tema sai aru Sittowi olulisusest 1975. aastal Viini kunstiajaloo galeriis, kui samas ruumis olid nii Jan van Eycki portreed ning kaks pilti Michel Sittowilt. "Ma mõtlesin, et kuidas saab olla võimalik, et meie provintsilinnast on kerkinud esile selline suurus, kellest ma ei tea midagi."

Vestlus Kuusekemaaga toimus Michel Sittowi kunagise kodu ees, kuhu kunstiajaloolane palus 1980. aastal püstitada mälestustahvli - selle tahvli juures on eripäraseks aga see, et seal ei ole näha Sittowi nägu. "Kui seda mälestustahvlit tehti, siis ei teatud veel, et ühte Sittowi töödest võib pidada tema autoportreeks," ütles Jüri Kuuskemaa.

Michel Sittowi altari konserveerimisel abiks olev Gwendoline Fife rääkis, et maalikonservaatoreid võib pidada justkui maaliarstideks. "Konservaatorid arendavad pidevalt uusi tehnikaid - esmalt peame me neid katsetama, et haigust ravida," ütles Fife ja lisas, et iga maali tuleb võtta kui eraldi patsienti.