Aasta on 1942.

Esimesel jaanuaril kirjutavad Hiina, Ameerika, Suurbritannia, Venemaa ja veel 22 riiki alla leppele, et neist keegi ei tee eraldi rahu Saksamaa, Jaapani või Itaaliaga. Eestis on endiselt Saksa okupatsioon. Sel aastal lõppes kampaania, mille käigus koguti sõdurite jaoks sooje riideid, kokku üle 300 000 eseme.

Luule kohta räägitakse, et võrreldes proosa ja eriti romaaniga on ta palju operatiivsem ja käib ajaga kaasas. Sel aastal ilmubki Henrik Visnapuu luulekogu "Tuule-ema". See on midagi arusaamatut. Kokku on see üks hämar eepos, mida tallatakse regivärsi vormis, seal liiguvad ringi sellised tegelased nagu Kalev ja Toolse rüütel ja ka pealkirjas mainitud Tuule-ema. Mis on küll selle meistri mõtteis, kes selliseid riistu taob? Kui tegemist ongi mingi väga peene ajastule omase allegooriaga, mis tahab eesti rahvale midagi öelda, või üldse kellelegi midagi öelda, siis ikkagi jääb küsimus, mida ja kellele.

Meil eestastel on ikka olnud raskusi oma ajaloo jäädvustamisega. Oksanen oma "Puhastusega" proovis seda teha, aga ikka me polnud rahul. Ene Mihkelson on oma romaanides seda teinud, aga tema tekstid on isegi eestlaste jaoks liiga keerulised, mis siis veel prantslastest rääkida.

Tuleks teha nagu on teinud juudid. Aastal 1942 teeb oma päevikusse esimese sissekande Anne Frank. Seda raamatut on nüüd tõlgitud rohkem kui 60 keelde. See on arusaadav, lihtne ja seejuures väga liigutav. Need on ühe 13-aastase juudi tüdruku sissekanded kahe aasta jooksul, mil tema perekond end Amsterdamis natside eest varjab.

Kogu aeg on üleval oht, et natsid tulevad ja tapavad nad ära. Ja kahe aasta pärast nad tulevadki. Aga Anne Franki isa jääb ellu ja alles jääb ka päevik. Ma võin vabalt uskuda, et Anne Frank oligi olemas ja see on tõesti tema kirjutatud päevik, isegi kui nii ei olnud. Ka sellisel juhul on see väga hästi väljamõeldud, lausa geniaalne. Esmalt muidugi vorm, mis oleks lihtne ja annaks toonast aega kõige paremini edasi: loomulikult päevik, või siis kirjad.

Siis edasi, kes võiks olla see, kes kirjutab? No kindlasti mitte mõni vanainimene, nemad on saanud juba elada ja nad ei tekita nii suurt kaastunnet. Ka poleks hea, kui see inimene oleks täisjõus mees, sest tema ei peaks päevikut kirjutama, vaid võitlema. Pigem noor naine, aga veel parem, lausa varateismeline tüdruk, kes kirjutab säravalt ja vaimukalt. Selle elurõõmsa oleku taustal tuleksid natside jõhkrused eriti hästi esile.

Seepärast, miks ei võiks meilgi nüüd lähiajal mõni selline päevik kusagilt metsavennapunkrist välja tulla. Ja punker võiks olla täiuslikult säilinud nii, et me saaks sinna teha memoriaali.

Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.