Arvustus. Devendra Banhart tõmbab niite
Uus plaat
Devendra Banhart
"Ape In Pink Marble" (Nonesuch)
8/10
Naturaalkitarrisõrmitsustega unelev vagabundimuusika, kes saaks vastu panna. Meie kiirel ajal. Romantiline kurva kuju rüütel laulab sulneid laule. Poisid, võtame aja maha!
Tõusikud on hipinduse üle võtnud, seetõttu näib see muusika sobivat kallite hotellide fuajeedesse, elustiilireklaamidesse (ei saagi aru, mida need reklaamivad) või mahedatesse kohvikutesse, kus kontorirahvas saab keset päeva väärt eine taga tunnikese perspektiivikaid asju arutada.
Mida see taustamuusika muutumine, mürataseme paradigmanihe me ümber näitab? A) Hea muusika on jõudnud kõige igavamatesse kohtadesse, ehk levib, mis on ju mõnus.
B) Vale! See näitab, et ärge häirige, inimesed teevad tööd, raha on vaja, muusika ei tohi segada.
C) Mis hea muusika! Enamus sellest mahedast taustamusast on pinnapealne jura, ja tuleb vahet teha, mis on iseloomutu hipi/lounge-popi rööbastes järel lohisemine, ja mis on žanre segav (või isegi mitte arvestav) autorilooming.
Nüüd me jõuame Devendrani.
Devendra Banharti üheksas album jätkab eelmise, "Mala", rahulikes vaibides, kaugenenuna folgist (nii tema vahepealsest folkrockist kui kunagisest impulsiivsest psühhfolgist, millega ta melomaanidele kõrva jäi) ja luues aeglast, mõtlikku intellektuaalpoppi, mis kutsub rohkem esile The Blue Nile'i kui Devendra üht võimsaimat mõjutajat Caetano Velosot. Aga kuulame veel, ja ka Blue Nile'ist on asi kaugel. Jumal tänatud! (Blue Nile on iseenesest tore muidugi.) Aga Devendra mängud on teistsugused.
Ehkki uneleva tempo ja esitusviisiga, ning justnagu intellektuaalsusele pretendeeriv, on uus Devendra pigem provotseeriv, lausa huligaanne plaat. Tavaline "õndsa" elustiili popp on suhteliselt ühedimensiooniline, sest kuulajat ei tohi petta. Devendra uuel plaadil on aga kihte rohkem, kui esimese korraga paistab. Sünte on mitu, lisaks jaapani koto, need suhtlevad omavahel üpris ebakonventsionaalselt, siinsed harmooniad jooksevad omavahel siin-seal viltu, ja kamaluga on sisse puistatud ärritajaid: totter sündirünnak loos "Good Time Charlie" paneb lihtsalt mõtlema, et õnneks see mees ei pea arvestama päevaaja raadioga (kes seda kuulab õigupoolest?) ehk siis autoroolidraiviga või millegi sellise tööstusliku tasapaksuga, aga siin on ka sootuks maskiga lugusid, mis on üles ehitatud ülalkirjeldatud elustiilipopist hoopis erinevalt.
"Fig In Leather" on Võitja, aga selline hitipurakas, mis jätab sulle õõnsa tunde nagu Berthold Brechti näidend. "Lucky" paneb magama, ent see on painajatega uni. Kõik need laulud on irriteerijaid ja muusikalist (ma ei räägi tekstidest) irooniat täis. Mõni sündikäik on ilmselt tagurpidi sisse pandud. Kuskil läheb lobby üle kabareeks. Devendra käitub vokalistina kavalalt, justkui uinutavalt, kuid pigem hiilivalt väljakutsuvalt. Psühhedeelia peitub detailides, aga annab sealtkaudu essentsi kogu muusikale, mõjudes üle meloodiate, ja kui autor albumi lõpus jääb samanimelises loos korrutama "Celebration", kerkib küsimus, et mida me siis tähistasime? Ei tahaks esoteerikasse laskuda, aga see plaat viib mõtted jumal (või kurat) teab, kuhu: mida plaadi lõpupoole, seda vähem varjavad end siinse "lounge-popi" kokteiliklaasivarte vahel hüpnagoogilised elemendid.
Selle plaadi saatel tahan uinuda. Äkki järgmine päev on targem ja vabam.