Kuigi Devendra Banhart tõusis alternatiivmuusikas kollektiivsesse teadvusse osana nullindate friikfolgi suunast, on Banhart alates albumist "Cripple Crow" (2005) ajanud ambitsioonikamat ja eklektilisemat joont, kui kindlasse skeenesse kuulumisest eeldada võiks. Paaril eelmisel plaadil "Mala" (2013) ja "Ape In Pink Marble" (2016) muutus Banharti kõla isegi elektroonilisemaks või vähemalt sündisemaks.

Kümnendal albumil "Ma" on aga kõlapildis esiplaanil taas nii elektrilised kui akustilised kitarrid ja esineb ka orkestraalsemaid pealispille. Laululooja on kindlaks jäänud stiililisele mitmekesisusele, iga laul erineb eelmisest. Leidub keelpilliseadetega folkpoppi ("Is This Nice"), viiteid varasele Leonard Cohenile ("Memorial"), sulnist puhkpillidega ballaadisouli ("Love Song") ning nagu alati lõunaameerikalikke teemasid (hispaaniakeelsed laulud "Abre Las Manos", aga ka portugalikeelne ja brasiiliapärane "Carolina"). Lõpuks kuuleme duettigi: lõpulugu "Will I See You Tonight" kõlab ühes Vashti Bunyaniga.

"Ma" mõjub peenelt klassitsistliku vanakooli mõjudele toetuva alternatiivpop-albumina. Vähem klassitsistlike teemade osas avaldab "Now All Gone" mõju minimalistliku õhku jätva seadega ja "The Lost Coast" puhtalt atmosfäärilise kõlaga. Kõik kokku kõlab siiski sidusa tervikuna, kostes oma teemade tõsiduses küpse keskeale väärikalt läheneva artisti avaldusena.