Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus. Tom Cruise on kahtlaselt heas vormis

“Jack Reacher: Ära mine iial tagasi”
“Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinodes
“Jack Reacher: Ära mine iial tagasi”
Lavastaja: Edward Zwick
Osades: Tom Cruise, Cobie Smulders, Danika Yarosh, Aldis Hodge, Patrick Heusinger, Madalyn Horcher,
6/10

Tuleb vist kohe ära öelda, et uus Jack Reacher on ühest küljest tempokam kui eelmine, mis tuli välja 2012. aastal, kuid teisest küljest tõmbab see tempokus alla sisuka põnevuse, seega on see palju igavam ja viletsam kui eelmine.

Tuletame meelde 2012. aastat, mil kinodesse jõudis Jack Reacheri film, mille režissööriks oli Christopher McQuarrie, toona (ja ehk nüüdki) üsna vähetuntud režissöör. Ta on rohkem tegev stsenaristi kui filmilavastajana, kuid lavastamine tuleb tal igal juhul täitsa hästi välja. Tema kohandas ka Lee Childi romaani Jack Reacherist kinolinale sobivaks ja ekraaniversioonist sai hea töö tulemusena korralik põnevusmärul, rõhuga sõnal "põnevus".

Esimene Jack Reacher oli pigem krimifilm kui tagaajamine, siin oli põhirõhk kummalise tapatöö lahendamisel. Mingi snaiper oli ühel päeval avanud justkui juhuslikult tule, mille käigus sai surma viis inimest. Mõrvas süüdistati endist sõjaväelast, kes oli minevikus heast peast tapnud mõned tüübid, kes aga osutusid ise kurjategijaiks ning trellide taha meest selle teo eest ei pistetud. Nüüd aga tahtis keegi kurikael süü pääsenud mõrvari kaela veeretada ja seda Reacher (Tom Cruise esituses) koos kivinäost juristipreiliga (Rosamund Pike esituses) uurima hakkaski. Õiglus sai jalule seatud, paha sai oma palga ja müütiline eks-sõjaväepolitseinik Reacher kadus jälle ametnike silmapiirilt.

Nüüd uues filmis on möödas õige mitu aastat. Seekord püütakse süüdlaseks lavastada Jack Reacherit ennast ja tema ammust sõbratari, samuti sõjaväelast, major Turnerit (Cobie Smuldersi kehastuses). Vahepeal ujub välja ka noor tütarlaps Samantha (Danika Yaroshi kehastuses), kes on väidetavalt Reacheri tütar, kellest mees seni midagi kuulnud pole. Igal juhul satub ka tema oletatavate veresidemete tõttu ohtu. Kolmik põgeneb pahade valitsusametnike eest, püüdes selgust saada selles, mis värk käib. Lõpuks nad saavad selle teada ka, kuid peab ütlema, et lugu ise on sedapuhku palju hõredam.

Rõhk on siinkohal sõnal "tagaajamine", kuid see iseenesest ei ole vaataja jaoks kuigi põnevaks tehtud, sarnast tagaajamist näeb kümnetes teisteski filmides, siin jääb tugevalt originaalsusest puudu ja lugu ise jääb oma teemalt nii kaugeks, et eriti ei puuduta mind kui vaatajat. Mingi sõjaväelaste omavaheline arveteklaarimine, räpane raha, omavahelisi jõujooni eriti ei viitsita välja joonistada.

Loo aluseks on seekordki Lee Childi romaan Jack Reacheri sarjast, kuid stsenaariumi autoriks on seekord teised inimesed - Richard Wenk, Edward Zwick ja Marshall Herskovitz. Kahjuks ei ole nad kolmekesi suutnud sama taset saavutada, mis oli eelmises filmis. Ekraanilugu logiseb ja jätab traageldatud mulje. Tegelaste motiivid jäävad kohati täiesti ebaselgeteks, eriti pahade poolel. Täielikult vaeslapse rolli jääb major Turner, kes on lihtsalt hall sõjaväelane, ta on küll üllameelne, kuid peale sõjaväelaseks olemise ei paista tal mitte midagi tagataskus olevat, tühi, täitmata visandlik tegelane.

Mõnevõrra paremini on läinud Samanthal, kuid siiski jääb temagi kuskile poolele teele toppama ja on üsna tuim. Kõige rohkem kiidetakse muidugi Cruise’i kehastatud kangelast, kuid lausa häirivaks see õnneks ei muutunud. Tom Cruise auks peab ütlema, et ta on heas vormis, võimalik, et isegi kahtlaselt heas. Ta on nüüd 54-aastane ja näeb välja julgelt vähemalt 16 aastat noorem kui arvata võiks. Igal juhul sobib ta oma rolli ega jäta sellist muljet, et kuskilt kivi alt on vanake välja roogitud, kes noort kukke püüab kehastada. Mõjub usutavalt küll, niivõrd kui stsenaarium seda võimaldab.

Loo puhul on häiriv see, et põhiliselt on seal kahte tüüpi sõjaväelasi: pahad ja korrumpeerunud ning sellised head, kes on sisuliselt kõlbmatud sõjaväelased, kuna nad ei allu reeglitele. Tundub, et sellist vahepealset, tavalist sõjaväelast, kes täidab käsku ja ei kobise, ei eksisteerigi. Kõik mõtlevad oma peaga, kuid teada on, et see isikuomadus sõjaväkke kuigivõrd ei sobi, terve armee ei saa koosneda väiksekaliibrilistest Jack Reacheritest, ometi on neid kõrvaltegelaste seas mitugi.

Lavastajaks on linalool Edward Zwick, kes on varemgi teinud sõjaväelise sisuga filme ning Cruise’iga koostööd teinud. Tema viimastest töödest tasub esile tõsta malefilmi “Pawn Sacrifice” (2014), mis meiegi kinodes jooksis ja mis oli lausa hämmastavalt põnev lugu maletamisest, see spordiala oli filmis tõesti esmaklassiliselt põneviku vormi valatud. Nii et Zwick oskab küll, kui tahab, viimase Jack Reacheri puhul aga tundub, et ta on asja teinud veidi üle jala.

Kõige suuremaks miinuseks filmi puhul ongi see, et põhimõtteliselt on see äravahetamiseni sarnane kümnete teiste märulifilmidega. See ei eristu ja ilmselt ei jää kuigi pikaks meelde. Aga parem on see küll, kui näiteks praegu kinodes jooksev “Inferno” ja kui on soov märulit vaadata, siis kõlbab küll. Väga soojalt ei soovita, kuid hoiduma ka ei hoiata. Tom Cruise fännid saavad oma laksu kätte, kaklusstseenide ajal kondid ragisevad ja üllaid tundeid on samuti kuhjaga. See on korralikult vormistatud lihtne märul.

 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: