Novembri Akadeemias: anekdootlik elu, nartsissistlik häire ja Karl Ernst von Baer
Tutvustame Akadeemia värsket numbrit (11/2016).
Lugedes Gregor Vogt-Spira artiklit (tõlkinud Martin Uudevald), võib üllatusega tõdeda, et Vana Rooma res publica ei pakkunud ühtegi hoolekandeteenust. Hoolitsus lähtus hoopis üksikisikutest, kes võtsid hoolitsemise iseenda peale. Tolle aja hoolekandekontseptsioonile heidab valgust Cicero filosoofiline traktaat Kohustustest (De officiis). Väärib märkimist, et ta oli huvitatud õigluse ühendamisest heategevusliku hoolega: helde ei saa olla see, mis ei ole samal ajal ka õiglane. Sellise printsiibi toimimise vajalikkust võib varjatult täheldada hoiatuses, et heategevus ja heldus nõuavad suurt ettevaatust: heateod ei tohi põhjustada mingit kahju, need peavad olema andja võimalustega kooskõlas ja neid tuleb kohandada vastuvõtvale poolele seatavate tingimustega. Kuigi selle taga ei olnud tihtipeale tegelik praktika, taotleb Cicero materiaalsete ja mittemateriaalsete vahendite hierarhilist ideaali.
Niisugust eelistust põhjendab ta ressursside ammendumisega: kuna eravaral põhinev heldemeelsus kurnab ise omaenese allika ära, siis kaob heategevus niimoodi heategevuse enese läbi. Mittemateriaalsete vahendite kommunikatiivne mõju on aga just vastupidine: püüdlikule heategijale saab osaks seda enam abi, mida suuremale hulgale inimestele ta ise on oma tegudega abiks olnud. Andmise — saamise — vastuandmise printsiipi mõistetakse kui ühiskonna toimimise vältimatut osa. Hoolitsus on eelkõige kommunikatiivse tegutsemise tüüp, mis hoiab liikumises sotsiaalseid vahetussuhteid, kuid paraku on keskpunkti seatud andjast lähtuvad huvid. See seletab veel kord, miks ühiskonna marginaalsemaid sotsiaalseid gruppe esindavad rühmad, nagu näiteks vaesed, ei kuulunud üldjuhul vastastikusesse rahalise toetuse skeemi.
Apollinaire (1880–1918) oleks eelnevast ehk kirjutanud kui käsi-peseb-kätt kaerajaanitantsust, just sellises iroonilises võtmes naljandina, nagu need ilmusid 1911. aastal alates 1. aprillist Mercure de France’i rubriigis La Vie anecdotique, mida võiks tõlkida kui "Anekdootlikku elu“ ehk "Elu tõsilood“. Esialgu katkeb pajatuste ilmumine mõneks kuuks, kuid nende jätkudes asendab autor Montade’i varjunime Apollinaire’iga, mis samuti ei ole pärisnimi. Kui puhkeb Esimene maailmasõda, Mercure de France’i ilmumine katkeb, jätkudes peagi kuuväljaandena. Tööd oma rubriigis jätkab ka vabatahtlik suurtükiväelane, hilisem jalaväelane Wilhelm Albert Włodzimierz Apolinary de Wąż-Kostrowicki alias Guillaume Apollinaire. "Vie anecdotique“ ilmus katkendlikult, takistuseks sõjameheelu ja haavatasaamine: 17. märtsil 1916 tabab Apollinaire’i mürsukild pähe hetkel, mil ta kaevikus Mercure de France’i loeb. Viimane anecdotique ilmus 1. novembril 1918. Rubriiki täitis segu kõigest ja kõigist. Käesolevas numbris ilmuvad 1916. aasta "Tõsilood“ on tõlkinud Andres Raudsepp.
Inimese nartsissistliku energia tasakaalutust selgitades võtab Endel Talvik "haigusloona“ appi Kreeka müüdi, millest on värsivormis ümberjutustuse "Narcissus ja Echo“ loonud Ovidius oma Metamorfoosides. Nii Echo kui ka Narcissus esindavad äärmusi, kuigi mõlema puhul võime rääkida nartsissistlikust häirest — täiesti erinevatest häiretest, kuid siiski häirest nartsissistliku rahulduse saamisel ja kasutamisel. Echo haigusjuhtu võib vaadata kirjeldusena meie ühe külje, nimelt teiste poole suunatud külje, ebakindla ja eneses kahtleva külje haigestumisest. Kui Narcissusele on (t)ema teistsugune ohtlik, sest see näitab, et ta pole ainulaadne ning teised võivad tast paremad, targemad ja huvitavamad olla, siis Echole on (t)ema eluliselt vajalik. (T)ema on Echo egoideaali kandja, nartsissistlike rahulduste allikaks.
Heal juhul saab ta selle allikaga ühenduses olla ja sealt piisavalt tuge ammutada. Halvemal juhul jääb ta sellest teistelt saadavast rahuldusest ilma ning tagajärjeks on elu täis häbi ja hirmu. Lõpptulemuseks on depressioon ja igasuguse usu kaotus oma väärtusse. Echo haigusjuhtum näitab, kui tähtis on meile egoideaalilt saadav nartsissistlik rahuldus. Ideaalsel juhul võiksid Narcissus ja Echo esindada ühe inimese enesekindlat ja endaga rahulolevat poolt ning teistega arvestavat ja teisi imetlevat poolt. Aga kui üks neist suundumustest liiga suure ülekaalu saavutab, toob see kaasa haigestumise.
Anne Kokkov vaatleb maaliteoses tajutavate esemete koloriidi intentsionaalsuse küsimust Konrad Mäe hilisema loomingu nelja teose põhjal. Käsitluse filosoofiliseks aluseks on Roman Ingardeni essee "Pilt“. Maalikunsti teose intentsionaalsus fenomenoloogilise meetodi raames tähendab, et teos on loomise hetkest peale suunatud millegi muu esiletoomisele kui värvilaigud "ise“. Maali materiaalsete värvilaikude alusel tajume teadvuses ehk n‑ö "näeme silme ees“ esemelist maailma, mida "tegelikult“ pole, sest see on meil ainult "silme ees“. Koloriidist kõneldes peame silmas kõigi pildiliste esemete värvussuhete summat, s.t kujunevat tervikut. Ingarden eristab maali kui materjali ja tajus moodustuvat kunstiteost ehk pilti. Ta selgitab värvilaikude staatust maali pinnal — need toovad tajus esile intentsionaalse pildi esemed (portree, maastiku, natüürmordi), kuid värvid ise ei kuulu intentsionaalsesse pilti ja seega pole värvidel intentsionaalset sisu. Aga artikli autori arvates Ingarden eksib, kui rõhutab korduvalt värvide kuulumist ainult materiaalsele tasandile. Ingarden ei arvesta, et värv kui materjal ei ole seesama mis valguses nähtav füüsikaline värv (õieti: värvus). Tõepoolest, värvilaikudel lõuendil intentsionaalsust pole, kuid pildi terviku koloriidis ilmub nähtusi, mida ei saa taandada värvilaikude tasemele. Pildikoloriit moodustub teadvuses. Näiteks Konrad Mäe Portrees annab koloriit edasi naise melanhooliat, nähtust, mis ilmub teadvuses — värvid ise ei ole melanhoolsed. Värvussuhted sisaldavad ning lasevad vaatajal kogeda selliseid esteetilisi kvaliteete, mida ei saa kuidagi materjalile endale omistada. Nii arutledes saabki erinevalt Ingardenist näidata, et tajus moodustuva pildi esemete koloriiti tajutakse pilditeadvuses fenomenaalselt pilti kuuluvana. Seega iseloomustab ka koloriiti intentsionaalsus.
Janno Reiljan ja Tarmo Puolokainen jätkavad eelmises numbris alustatud analüüsi riigiasutuste tööst Eesti riiklike päästekomandode näitel. Empiirilise uuringu korraldamisel on kasutatud DEA (data envelopment analysis) ehk andmeraja analüüsi. Päästekomandode töö tõhusust hinnatakse kahe mudelitüübi alusel ning 2011.–2012. aasta andmete põhjal. Esimene mudelitüüp kajastab protsessitõhusust: kui paljude elanikeni suudetakse potentsiaalselt jõuda 5, 15 ja 30 minutiga ning mitu päästjat saab sündmusele reageerida. Teine mudelitüüp hindab väljundtõhusust: kui paljudele päästesündmustele päästekomando vaatlusalusel perioodil reageeris ning kui palju elanikke päästeti.
Esimese mudelitüübi alusel leitud protsessitõhususe võrdlushinnangute puhul ilmneb negatiivne mastaabiefekt: paremaid protsessitõhususe hinnanguid saavutavad väikesed päästekomandod. Teise mudelitüübi alusel leitud väljundtõhususe võrdlushinnangud kõiguvad suuremas ulatuses. Selle mudeli rakendamisel ilmneb positiivne mastaabiefekt: parimaid väljundtõhususe võrdlushinnanguid saavutasid suuremad päästekomandod. Mõlema mudelitüübi puhul on mastaabiefekti ilmnemise aluseks erineva suurusega päästekomandode teeninduspiirkonna iseärasused. Kõige madalamaks kujunes tõhususe võrdlushinnang teise rühma (keskmise suurusega) päästekomandodel. Kõige kõrgema töötõhususe võrdlushinnangu said seevastu kõige suuremad (kolmanda rühma) komandod ja mõnevõrra üllatuslikult mõningad kõige väiksemad komandod.
Geograafiateadlase Uudo Pragi (1941–2015) mälestused annavad aimu Nõukogude Liidu intellektuaalsest õhustikust 1960. aastatel, mil teaduse ja kultuuri ideoloogilise suunamise lõdvenemine võimaldas katsetada relevantsemaid meetodeid. 1966. a juulis korraldatigi geograafiaõppejõudude kvalifikatsiooni kiireks tõstmiseks, matemaatilise hariduse täiendamiseks Kaasani Riiklikus Ülikoolis esimene omataoline suvekool "Geograafia ja matemaatika“. Ürituse seminaridel peeti silmas kahte aspekti: 1) tutvumine matemaatika põhimõistetega, 2) tutvumine matemaatiliste meetodite rakendamise seniste saavutustega geograafia vallas. Suvekooli kuulajate enamiku moodustasid Moskva, Kaasani ja Permi geograafid, esindatud olid ka Novosibirsk, Jaroslavl, Kiiev, Lviv ja Tartu. Konverentsist võttis osa ka antud meenutuste autor, siis veel Tartu Ülikooli arvutuskeskuse nooremteadur, hiljem juba tunnustatud teadlane. Oma isiklikke tähelepanekuid Pragi eluteest ja teadusloomest jagab Ott Kurs.
Arvustuste rubriigis vaatleb Erki Tammiksaar Ernst von Baeri eesti keelde tõlgitud mälestusi ja Enn Nõu käsitleb Tiit Made kajastusi oma tegevusest atašeena Nõukogude Liidu saatkonnas Stockholmis 1974–1977.
Irriteeriva luuletusega esineb Toomas Kiho. Margus Loki joonistused kuuluvad sarja "Kunstikriitikud ja -kuraatorid“.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Koostanud Indrek Ude
Toimetaja: Kaspar Viilup