Neli aastat tagasi oli kunstimaja väikses galeriis 1988. aastal tegutsemist alustanud Konrad Mägi ateljee näitus (vt. Krista Piirimäe "Haruldased maalid Pariisiski" TPS, 26. juuli 2013). Nüüd on näitus laienenud üle terve teise korruse, 54 maali (25 eri autorilt) asemel on välja 163 maali 61 autorilt perioodist 1990 – 2017. Tegu on kingitusega stuudio õpetaja Heldur Viirese 90 sünnipäevaks (sündinud. 23. juuni 1927). Kas selles maalide rohkuses on nähtavale tulnud ka mingid laiemad tendentsid, midagi uut?

Jah, me näeme Konrad Mägi stuudio õpilaste väga head näituse kujundamise oskust. Korralduskomiteesse kuulusid Martti Ruus, Margus Meinart ja Peeter Krosmann. Nad on osanud väikesemõõdulistest ja ebaühtlase kunstilise tasemega pilte nii kokku sobitada, et iga stend ning akna ja ukse vahe moodustab maalilise terviku, et maalid võimendavad oma naabri positiivseid külgi ega söö üksteist ära. Näiteks suures saalis on Martti Ruusi hiigelõie kaaslasteks valitud Evi Gailiti ja Artur Kuusi väikesed, kuid nii jõulises värvigammas, et kannavad võrdluse välja. Väga hea on ka kõrvalolev Margus Meinarti ja Peeter Krosmanni portreedega sein.

Kunstnike lemmikžanriks maastik – 76 pilti. Hobi korras kunsti tegemise puhul on endastmõistetav, aga stuudio peab ka erinevates kohtades maalilaagreid. Isikupärasemat stiili võib hoomata Martti Ruusi imelihtsates ja ometi energiat kiirgavates maastikes, eriti lõuendis "Lumekiht on õhuke". Marju Villemi suur suvepilt aga paistab silma modernismi eelse, täpsemalt peredvižnikliku käsitluslaadiga.

Teisel kohal on inimene figuuri, akti ja portreena - 64 maali. Ka see on oodatud, sest stuudio põhitegevus seisnebki modelli maalimises. Portreekunst on kõrgetasemeline (31 tööd). Margus Meinarti portreed taotluslikult ühevärviliste tühjade taustadega on omapärasemaid Eesti kunstis üldse. Head portreed on ka Evi Tuvikesel ("Meelis"), Mailis Toompuul, Koidu Laurl, Kaupo Muugil.

Aktimaal järgib ikka veel Kaja Kärneri (1920-1998) kergelt kubistlikku stiili. Tähelepanuväärsemad on Alo Aarsalu õrn ja Evi Gailiti meeleline akt (vastavalt 1990 ja 2002).

Figuraalkompositsioone loovad kahjuks ainult kolm autorit. Lemme Haldre loomingus taandub see žanr pelgalt koloriidi probleemistikku. Maris Tuulingu kahe figuuriga maalis on peale vormilise ilu ka tugev emotsioon, mehe ja naise vaheline pinge, on jutustus - autor valdab kehakeelt. Põnevaimate maalide hulka kuulub Alo Aarsalu joonestiku peale üles ehitatud "Pühapäevamaalijad" (2017).

Konrad Mägi ateljee tegevuse peamiseks sisuks on koloriidiõpetus. Kui vorm on enamasti realistlik (ainult 13 abstraktset maali, võimsaim kuulub Andres Sütevakale), siis koloriit on väga mitmekesine, intensiivsemaid värve kasutavad Viktoria Sikk, Evi Gailit, Artur Kuus, Maie Mei maalis "Muu". Pastelsete harmooniate meistrid on Maire Aarsalu ja Katrin Moora.

Martti Ruusi tähelepanek, nagu oleks Kaja Kärneri ajal stuudiolaste kunst romantilisem, peab vist paika. Näiteks Andres Rõhu valgusküllane natüürmort (1992) ja lüüriline "Kummaline kuu" (1994) või siis Ants Jaanimägi müstiline "Maastik" (1992).

Ateljee töö on vajalik eriti nüüd, mil ülikooli maaliosakond paneb uksed kinni.