Meelis Oidsalu: Eesti kultuurimeedia on suunatud loovinimeste imetlemisele ({{commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

17. ja 18. novembril toimus rahvusringhäälingu 90. aastapäevale pühendatud meediakonverents "Duett x Duell", kus räägiti aktuaalsetel meediateemadel. Vastamisi astusid ka Maarja Vaino ja Meelis Oidsalu, et arutleda Eesti Rahvusringhäälingu kultuurikajastuste üle.

Debatis "ERR kultuuris" leidis Maarja Vaino, et rahvusringhäälingu meediakajastused on äärmiselt olulised, kuna erameediast on suures osas kadunud kultuurileheküljed. "Kuigi on olemas mingid rubriigid, mis kannavad pealkirja "Kultuur", siis tegelevad need enamuses just meelelahutusega," ütles Vaino ja lisas, et teda üllatas, et kõige kajastatumaks valdkonnaks on väidetavalt kirjandus, aga seda vaid seetõttu, et sinna alla arvatakse ka reklaamid. "Puudu on sügavamalt mõtestavad lood," nentis ta ja tõdes, et rahvusringhääling ei peaks alluma meelelahutuse survele, vaid omama ka teatavat rahvavalgustuslikku initsiatiivi.

Kuiviklik kultuuriajakirjandus

Meelis Oidsalu tõdes vestlusringis, et kultuur peaks olema isegi poliitikast kirglikum, kuid praegusel hetkel on kultuuriajakirjandus kuiviklik ning ilma munadeta. "Võtame näiteks kultuurisaate "Kontakt", kus Linnateatri näitlejatega tehti intervjuusid. Mina arvan, et see saade sündis niiviisi, et teatri turundusosakonna inimene helistas ETV-sse ja ütles, et teeme ühe toreda saate, sest teatriinimesed tahavad omavahel rääkida," selgitas Oidsalu ja tõdes, et sellise saate lisaväärtus kultuurilises plaanis on null. "Linnateatril ei ole ka piletimüügi probleemi, see rahvusringhääling ei pea omalt poolt tõuget juurde andma, samuti on need inimesed tuntud ning samad küsimused on kõigilt neilt juba kolm korda meelelahutusväljaannete poolt ära küsitud," tõdes ta.

Positiivse näitena tõi ta välja aga Vikerraadio saate "Kirikuelu", kus räägiti avatud kristluse manifestist. "See oli väga kuum diskussioon suletud kultuurikogukonnas, kus puudutati ka väga tundlikku geikristluse sündroomi, ning ma toon selle välja hea näitena juba seepärast, et väga mittemõistuslik ning sügavalt kultuuriline organisatsioon oli valmis sellisest teemast rääkima," ütles Oidsalu ja lisas, et saatejuht küsis väga konkreetseid küsimusi kordagi emotsioonide küüsi langemata. "Seal oli kirge ja analüütilisust."

Oidsalu arvates on Eesti kultuurimeedia suunatud suuresti loovinimeste imetlemisele. "Samamoodi peaksid tegelikult raadio- ja televisiooniinimesed aru saama, et kui sa ikkagi oled ühe inimese igapäevas figureerinud, siis võtab see tavainimesel jala nõrgaks," ütles ta ja tõi näite, et kui ta konverentsile jõudis ning nägi Margus Saart ja Meelis Kompust, siis hakkas temalgi jalg pisut värisema. "Kultuuriinimeste sarm tuleb iseenesest, sinna ei pea kaasa aitama," tõdes Meelis Oidsalu ja lisas, et ERR võiks selle trendi vastu minna. "Eestis on probleem, et loovmõtlemine kui selline on müstifitseeritud ning kontsentreeritud asi, mis on suunatud väga kitsa hulga inimeste kätte," nentis ta ja lisas, et tavainimene ei julge selle kallale minnagi. "Kultuuriajakirjandus saaks seda demüstifitseerida ning elavdada."

Tegijate puudus

Maarja Vaino arvates on oluliseks probleemiks kultuuriajakirjanduses just tegijate puudus, kes kirjutaksid huvitavalt, mille tõttu ei toodeta ka näiteks piisavalt pädevaid kultuuriteemalisi saateid. "Probleem on tihti selles, et mõtlemise tasand on läinud mugavaks, keegi ei viitsi süveneda ja millegi huvitavaga välja tulla," ütles Vaino ja tõdes, et suurt osa kultuuriajakirjandusest ei ole tegelikult huvitav lugeda ning tihti võiks tema arvates autorit teades arvustuse juba ise ette ära kirjutada. "Samuti on oluline teema see, et inimesed võtavad negatiivset tagasisidet väga isiklikult, seega tihti peadki arvestama sellega, et halva arvustuse järel visatakse sind seltskonnast välja," tõdes ta ja lisas, et looja ei saa arvata, et kui tema raamatu kohta kirjutatakse negatiivselt, siis kriitika autor teda ka tegelikult üldse ei salli.

Samas tõdes Vaino, et viimasel ajal on olnud tal ka paar kogemust, kus erameedia keskendub lisaks tasuvusele ka teatavale missioonitundele. "Meeldiv kogemus oli Õhtulehes, kes tegi väga põhjaliku Tammsaarele keskenduva lehe," ütles ta ja lisas, et samas ei saa erameediale mingeid ettekirjutusi teha, et nad rohkem kultuuri kajastaksid. "ERR-i puhul on sealjuures loogiline, et nad tegelevadki valdkondadega, mis ei müü, aga vajavad kajastamist."

Võimukriitiline roll

Avalik-õigusliku meedia oluliseks rolliks on Oidsalu arvates võimukriitilisus ning seda mitte ainult poliitika- ja päevakajasaadetes, vaid ka kultuuris, tuues sealjuures näiteks saate "Rahva oma kaitse". "Seal on keskmes liberaalhumanistlikud väärtused ning kuigi ma ei tea, kas nad seal saates tegelikult ka joovad, on see jutt tihti taandatav siiski mingile maailmavaatele," ütles Oidsalu ja tõdes, et kui nende esitatavad vaated ära trükkida, siis selle eest võiks vangi panna. "Juure ja Kiviräha vastand on aga Ahto Lobjakas, kelle toon on sama jabur, aga sealjuures apokalüptiline," nentis ta ja selgitas, et mõlemad on vajalikud, aga Juure ja Kiviräha lahendus on normaalsem.

Teise samavõrd olulise jõuna tõi ta välja "Tujurikkuja", millest on Oidsalu enda sõnul korduvalt teraapiaseansse saanud. "Mõned head tuttavad tegid sel aastal ka Kinoteatrit, kuid see oli lahja algus," ütles ta ja tõdes, et "Tururikkuja" ei ole pelgalt meelelahutus, et see on väga oluline oma toodetud kultuuri osa, kus on kriitika ja meelelahutus tasakaalus. Maarja Vaino ütles selle peale vastu, et tema ei vastandaks täielikult meelelahutust ja kultuuri, tuues välja "Kirjandusministeeriumi", mis on tema arvates hea näide, kuidas teha meelelahutuslikult head kultuurisaadet. "Võimukriitilisus on üks kultuuri aspekt, kuid see ei ole kultuuri põhiline omadus," tõdes Vaino ja lisas, et seda ei saa teistest kultuuri külgedest kõrgemale tõsta. "Võimukriitikaks on teised saated."

Oidsalu arvates peitub paradoks selles, et kui on mingi suur poliitiline küsimus, siis kirjutavad sellele alla ka igasugu loomeinimesed ning on seega "väga võimukriitilised". "Nende sekkumisel on justkui suur autoriteet, aga see jutt on tihti suur mull," ütles Oidsalu ja kinnitas, et tema arvates võiks kultuuriajakirjandus olla kasvõi kultuurilise võimu suhtes kriitilisem.

Sellele vastuseks rõhutas Maarja Vaino taaskord avaliku kuvandi aspekti, tuues välja, et humanitaaraladel olevate inimeste prestiiž ei ole väga kõrge. "Kui keegi midagi midagi ütleb, siis sellele ei pöörata erilist tähelepanu." Oidsalu arvates on probleem aga pigem selles, et humanitaaride avaldused ise on tihti liiga ümmargused ja esoteerilised. "Kohati ei tee isegi vahet, kas intervjuu annab mõni näitleja või Igor Mang," ütles Oidsalu ja lisas, et näiteks enamik teatriteadlasi ning -kriitikuid on need näitlejad, kes ise ei saanud lavakunstikooli sisse. "Samas on meil tüüp nagu Henrik Kalmet, kes võiks teha ükskõik mida, olla kasvõi poliitik, aga ta valis teatri, mis ei tee tegelikult tipptasemel asja," tõdes ta ja lisas, et ta teab inimesi, kes on Oxfordi haridusega, aga istuvad Linnateatris ja kirjutavad kavatekste. "Hoiame parem paar-kolm teatrit lahti ja teeme neid kvaliteetselt," soovitas Oidsalu.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: