Tõnu Karjatse PÖFFikomm: viimased soovitused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Leila Hatami
Leila Hatami Autor/allikas: Kaader filmist

Pimedate Ööde Filmifestival hakkab selleks korraks läbi saama. Tänavusel PÖFFil on olnud üheks läbivaks teemaks pagulasprobleem, koduta inimesed, kes otsivad oma kohta. Alateemana jooksevad sisse kriminaalid, kes olukorda ära kasutavad.

Väga ilmekalt illustreerivad seda teemat PÖFFil kaks debüütfilmi, mõlemas on peategelaseks naine. Võib arvata, et režissöörid on läinud ses suhtes kavalalt mugavat teed, luues kandva konflikti naisest kurjategija kaudu.

Homme, kell 18.30, Tartus, Cinamonis linastuv Stefano Amatucci film "Caina" räägib Sitsiilias kaldale uhutud immigrantide laipadega tehinguid tegevast naisest (Helmi Dridi). Tema ülesandeks on surnukehad koristada, saades tasu puhtalt ühiku pealt. Inimesed on taandunud numbriteks, mille pealt teenida, inimlikkus ja halastus on asendunud ellujäämise ja kohanemisega.

Mõnevõrra leebem on Iraani režissööri Soheil Beiraghi filmi "Mina" tegelaskuju Mirzai, keda mängib võrratu Leila Hatami. Beiraghi ehitabki filmi üles eelkõige Hatami sarmile. Tema tegelaskuju Mirzai on muusikaõpetaja, kes süütu ameti kõrval tegeleb inimsmugeldamisega ja identiteedivõltsingutega. Mirzai aitab neid, kes soovivad Iraanist põgeneda edasi Läände, samas on aga tallegi inimene ühik, kes talle sisse toob.

Me ei saa teada, miks Mirzai sellega tegeleb, "Mina" keskendub faasile, mil uurijate ja jälgijate ring Mirzai ümber tõmbub üha enam koomale ning ta tegevusruum muutub üha ahtamaks. Mirzai tegelaskuju meenutab Gena Rowlandsi Gloriat John Cassavetese samanimelisest filmist (1980). Nii Gloria kui ka Mirzai on pikas mantlis sirge selja ja tõtliku sammuga kõigutamatud naised, kes teostavad end meeste maailmas.

Imagoloogiliselt võib Mirzai tegelaskuju tagasi viia Lauren Bacallile ja Marlene Dietrichile, kuid see on vaid väline kuvand. Kui arvestada seda, et islamis on naise roll taandatud traditsiooniliselt kodule ja lastekasvatamisele, siis Mirzai on sellele täielik vastand. Kodu mõistet tema jaoks ei eksisteeri – elukohti vahetab ta uurijate eest põgenemiseks, ühtlasi ta juhib, suunab, otsustab, tema alluvad on mehed ja need, kelle üle ta otsustab, on samuti mehed. Lõpuks on aga meestemaailm see, mis ta tegevuse lõpetab. "Mina" lavastuslik vorm on üpris tavapärane – pikad episoodid, mida kannavad dialoogid ja Hatami näitlejameisterlikkus. Hatami peidab Mirzai pealtnäha kivise ilme taha ärevust ja ebakindlust, allasurutud teadlikkust valitud tee peatsest tupikust. Samas on selle Iraani femme fatale'i peentes näojoontes halastamatut arukust, mis laseb arvata, et ta igast olukorrast suudab välja tulla. Beiraghi "Mina" on näide muutuvast iraani kinost, sellest, kuidas noored filmitegijad võtavad üle läänemaailma kinokunsti võtteid ja kuvandeid ning ka sellest, kuidas sealne kino žanriliselt areneb.

Filmi saab näha veel kahel korral – täna Mustamäe Apollos, kell 20.30 ja homme Solarise Apollos, 20.15.

Homme kinos Artis kell 17.15 on aga veel kord võimalus vaadata Bulgaaria režissööri Ralitza Petrova esimest täispikka mängufilmi "Jumalata" ("Bezbog"). Ka siin on peategelaseks naine, kes äritseb isikutunnistustega, kuid pilt on hoopis halastamatum. Petrova film on samuti tugeva lokaalse eripäraga, kuid vastupidi Beiraghile rõhutab Petrova trööstitust ja kõledust. "Jumalata" on masendav lugu hooldusõest Ganast, kes varastab hoolealustelt vanakestelt isikutunnistusi, et need edasi müüa.

Südametunnistus hakkab Ganat piinama pärast ühe vanakese surma, keda politsei süüdistab rahapesus. Ganana oma esimese rolli teinud luuletaja Irena Ivanova loob äärmiselt elulise tegelaskuju. Ganas puudub igasugune atraktiivsus, suhe meestega piirdub oma kuritöökaaslase Alekoga jagatud morfiiniseanssidega. Madalapalgalisele hooldusõe kohale tõugatuna ei näe Gana endal muud väljavaadet, kui võtta süsteemilt ise seda, mida talle ei võimaldata. Vanakeste ID-vargus on Ganale kättemaks esivanematele, kes pole suutnud seda maailma paremaks muuta. Side minevikuga on üks filmi võtmelisi allteemasid, Gana toidab ja kasib mineviku varemeid, lootust paremale tulevikule ei paista kusagilt.

"Jumalata" ongi maailm, kus kõik hea on ära olnud, järele on jäänud vaid kasutatud ja kulunud urgas, ummik, millest võtab viimast korruptiivne riigiaparaat. Filmi algupärane pealkiri "Bezbog" on laiema tähendusega kui selle tõlge laseb arvata. Nimelt on Bezbog reaalne kuurortlinnake Bulgaaria pealinna Sofia lähedal. Ta on tuntud eelkõige taliturismi hooajal, millele filmis ka viidatakse. Seega on "Bezbog" ka julge sotsiaalne kriitika valitsuse aadressil, mis ei suuda lahendada tõrjutuse ja ääremaastumise probleeme. Irena Ivanova mängib Ganat amatööri jaoks imekspandava sisseelamisega, esitletava karakteri sisemiste läbielamiste kujutamine on isegi parem kui professionaalsetel näitlejatel. Siin tuleb ilmselgelt esile kino kui omaette esitlusmeediumi eripära – suures plaanis valetada ja teeselda ei saa, sa pead tundma seda, mida esitad. "Bezbog" on lubavaks debüüdiks seega nii režissöörile kui ka peaosatäitjale, auhindu on film saanud juba mitmel festivalil.

Need on mõned soovituslikud väljavõtted PÖFFi viimaste päevade kavast. Eksootilist kino näeb aasta pärast jälle. Aitäh, PÖFF!

Toimetaja: Madis Järvekülg

Allikas: Vikerraadio

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: