Tallinlased pole merest ära lõigatud mitte üksnes ruumiliselt, vaid ka mõttes. Aastakümned on meid praeguse olukorraga nii ära harjutanud, et peame tühermaad ja raskesti läbipääsetavat tööstusmaastikku linna ja mere vahel normaalseks. Mere äärde linlased kuigi tihti ei sattu – ja mida seal niiväga tehagi oleks? Meri on Tallinna peatänavast ja rahvarohkeimast piirkonnast mõnesaja meetri kaugusel, kuid mererikkus pole linnas tajutav. Aga kas see peaks ja tohiks nii olla? Tallinna rannariba on lausa hoomamatult pikk, tervelt 46 kilomeetrit. Tallinnas on mereranda on sama palju, kui maanteed Tallinnast Kosele!

Võib ju küsida, miks rääkida Tallinna kui merelinna visioonist! Sadama piirkonnas vehivad kraanad, vanu maju langeb nagu loogu. Peagi asutakse ehitama Reidi tänavat. Töö ju käib ja mereäär justkui areneb, aga mida ehitatakse? Kas ühendust merega või müüri linna ja mere vahele, kui soovime Tallinna, mis on merelinn, mitte kivilinn, peame küsima!

Harjumuse jõud on suur ja selle murdmiseks vajame julgeid visioone. Kui Tallinna mereäärne poleks harjumuspärane tööstusmaastik või kõnnumaa? Kui seal oleks hoopis promenaadid, kohvikud, sportimise võimalused, piknikuplatsid ning palju inimesi? Jah, meil on suvi lühike, talv on külm ja tuul kibe aastaringi. Teiste linnade praktika näitab, et atraktiivne mereäär on aktiivses kasutuses ja inimesi täis mitte ainult palavvöötme linnades vaid ka meiega sarnases kliimas paiknevates Kopenhaagenis, Stockholmis ja Helsingis.

Kui meilgi oleks rannaäärne hästi läbi mõeldud ja disainitud, kui seal oleks midagi teha, meelitaks see nii kohalikku kui ka külalist. Inimesed tulevad sinna, kus on hea linnaruum, mitte vastupidi ja muutus ruumi kvaliteedis tooks kaasa ka muutuse inimeste mõtetes ja hoiakutes. Märkame ja hindame ruumi enda ümber eelkõige siis, kui see pakub utilitaarsest läbi vuhisemise võimalusest enamat.

Spetsialistid ja entusiastid on linna avamisest merele rääkinud aastaid. Pea kümme aastat tagasi kinnitas Tallinna volikogu merele avamise kava. Täna kehtib aga endiselt veelgi varajasem kesklinna mereäärse ala üldplaneering ja rida detailplaneeringuid ning muid visioone erinevatele mereäärsetele maalappidele. Kõigist nendest moodustab justkui kirju lapitekk, kus iga tükk räägib veidi oma lugu ja kui küsida kuidas, mismoodi Tallinn ikkagi merelinnaks muuta, ja kas linn on viimase kümne aastaga merele enam avatud? Siis jah...

Kuid jätame mineviku. Õnneks ei pea me Tallinna kui merelinna visioonist rääkides enam piirduma vaid õhu võngutamisega. Head näited on innustanud Tallinnat panustama linnaruumi kvaliteeti ja alustanud on mereääre visiooni koostamist. Ja seekord mitte kabinetivaikuses vaid koos laiema ringi spetsialistide, huvigruppide ja linnlaste kaasamisega. Avalöök antakse sellel teisipäeval Kultuurikatlas. Tallinna merelinna ruumiline visioon saab loodetavasti olema üks olulisemaid samme selles suunas, et need 46 kilomeetrit rannajoont oleksid iga aastaga enam ja enam elanike meelel, keelel ja kasutuses, sest me väärime linnaruumi, mis pole liftišaht!