Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Eesti naisarhitektid ei nurise ({{commentsTotal}})

Feminism ja arhitektuur
Feminism ja arhitektuur Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

19. maini on arhitektuurimuuseumis Ingrid Ruudi kureeritud näitus "Oma ruum. Feministi küsimused arhitektuurile." Näituse pealkiri, mis viitab täna õhusolevatele teemadele, on arhitektuurikontekstis nii tavatu, et mõnigi meesarhitekt, kes üldjuhul heal meelel näituste avaüritusi väisab, jättis seekord tulemata.

Üsna skeptilised olid naisteema suhtes ka eesti naisarhitektid. Mis vahet sel on, oled sa mees või naine? Kui oled arhitekt, siis loeb vaid professionaalsus. Ei anna keegi sulle seetõttu eelist, et seelikut kannad ja ei saa öelda, et meie ühiskond naisarhitekti kuidagi taunivalt või üleolevalt suhtub. Eesti esimesed silmapaistvad naisarhitektid Erika Nõva ja Valve Pormeister on ammu tõestanud, et naised on arhitektuurimaastikul sama võimekad kui mehed ning täna ei kuule enam meesõppejõududelt seisukohti, et naisel puudub tehniline taip või ruumiline mõtlemine.

Arhitekti koostööpartnerid on enamasti 100% mehed, kuid see, kui üleolevalt arhitekti suhtutakse, on pigem seotud suhtuja enda isikuga. Jah, aeg-ajalt pritsitakse nii nõupidamiste laua taga kui ehitusplatsil arhitekti suunas sappi, kuid siin pole vahet, kas vastas on naine või mees.

Näituse ära vaadanud, julgen aga öelda, et feministliku vaatenurga võtmine arhitektuurile ei ole pelgalt moevooluga kaasa jooksmine. Kuraator on öelnud, et näitus ei anna vastuseid, vaid pigem viskab õhku küsimusi - kui aga näitus põhjalikult läbi vaadata-kuulata, leiab ka vastused üles.

Statistika näitab, et nais- ja meesarhitekte on Eestis enam-vähem võrdselt. Tudengina ei ole vahet, kas oled poiss või tüdruk, andekaid ja vähemandekaid on mõlemal poolel. Kuid kui vaadata, kes jõuavad arhitektuuriajakirjadesse, preemiasaajate nimekirja ja nii edasi, siis on on naised kuhugi kadunud. Miks -  vastuse annab näituse kõige tagumises toas noorema põlvkonna üks tugevamaid arhitekte Siiri Vallner: selleks, et jõuda tippu, pead sa 100% pühenduma arhitektuurile.

Naise prioriteet on aga üldjuhul mujal. Mingi hetk muutub pere ja kodu olulisemaks kui tuntus eduka arhitektina. Laste kõrvalt ei jõua päeval täita tellimusi ja ööd ning nädalavahetused vorpida võistlustöid. Kui jääd paariks aastaks tööst kõrvale, on tagasi rongile hüpata raske. Kui oled juba üle viie aasta lapsi kasvatanud, siis ei ole enam võimalik kutsetunnistustki saada. Samas, seni kuni naist ei sunnita sünnitama, võib ta alati valida n-ö mehelikuma elutee. On muidugi üksikuid, kes jõuavad mõlemat vagu künda.

Siit edasi Ruudi järgmine küsimus: miks jäävad naised, kes töötavad tiimis koos meestega, tihtipeale tagaplaanile? Olen nõus arhitektide liidu presidendi Katrin Kooviga, kes ütleb, et see võib olla naise teadlik valik, mõneti ka mugavus – on ju hea, kui keegi teine, tugevam natuur, on eesliinil. Ja muidugi on ühiskond seda suunda ikka toetanud: mees olgu mees, võidelgu ja juhtigu! Paljudele naistele see meeldib, vaikselt ja konfliktivabalt oma tööd teha on mõnus.

Huvitav on küsimus arhitektuuri naiselikkusest, et kas on üldse olemas naisarhitektile eriomast loomingut? Ruudi väidab, et pigem mitte - jutt naisarhitektide orgaanilisest ja kestlikust loomingust on pigem stereotüüp ja tegelikult lähtuvad arhitektid kõik maailmas üldlevivatest suundadest ja moevooludest.

Nii ja naa, vaidleks pisut vastu. Üldised trendid nakatavad kindlasti kõiki, kuid kust saavad trendid alguse? Osa neist on kindlalt naiselikuma algega. Tänane suund arvestada linnaplaneerimises mitte ainult täisjõus 1.80 pika tugeva mehe, vaid ka laste, naiste, vanurite, puuetega inimeste ja looduskeskkonnaga– see on naiselik lähenemine. Julgen arvata, et uued nn pehmetel väärtustel põhinevad moevoolud on tulnud just tänu sellele, et maailmas on arhitektuuri ja planeerimise juures järjest rohkem naisi. Ideid propageerivad valjuhäälsemalt muidugi rohkem mehed.

Keset näitusesaali on Flo Kasearu loonud installatsiooni: naisele väljaüüritav 25 ruutmeetrine tuba, kuhu avanevad viis ust. Tühi, ühtlaselt laminaatpinnaga kaetud kamber, mille põrand - mis kumerdub just nagu naiselikult üle seinteks - osundab väga tabavalt naise olematule privaatsusele. Kõrvalruumis on näha Olev Siinmaa enda tarvis projekteeritud villa, kus peremehele on ette nähtud kaks kabinetti... Naiste hobi või tööruume saab projekteerida ka tänapäeval harva. Miks see nii on – ka sellele annavad naisarhitektid näituse tagaruumis vastuse: üle 90% maja tellijatest on mehed. Kes maksab, see tellib ka muusika.

Eesti naisarhitektid ei nurise. Meie arhitektuurimaastikul on palju tugevaid naisi, kes on nii tellijate kui meeskolleegide poolt tunnustatud ja hinnatud. Naisarhitekte on nõukogude ajast saati valitud ka väga kõrgetele kohtadele: Irina Raud oli Tallinna linnaarhitekt, Eva Hirvesoo omaaegse ühe prestiižema projektorganisatsiooni –Tsentrosojuzprojekti - peaarhitekt, Lilian Hansar Kuressaare arhitekt, Rakvere arhitektuuri suunab täna Ageelika Pärna ja arhitekte ühendavat Eesti Arhitektide Liitu juhib Katrin Koov.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Raadiouudiste kultuurikommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: