Zaha Hadid oli üks maailma tuntuimaid naisarhitekte, Pritzkeri auhinna laureaat, kelle töid iseloomustavad kurvikad vormid ja lopsakas loomingulisus. Iraagist pärit, kuid valdavalt Londonis töötanud arhitekt on disaininud äärmiselt erinevas skaalas objekte kingadest ja lillevaasidest hiigelkeskuste ja kõrghooneteni. Paraku lõppes Zaha Hadidi elutee 2016. aastal 66aastasena ning temanimelist bürood juhib täna tema büroopartner Patrik Schumacher.

Schumacheri pihta lastakse aga viimasel ajal kriitikanooli – teda süüdistatakse järjest enam avaliku linnaruumi eiramises ja orienteerituses kommertsile. Seepärst pole ka ime, et Tallinna Vanasadama võiduprojekti Eesti arhitektide ringkonnas kuigi soojalt vastu ei võetud. Kriitikat kostus nii otse kui kaude ja siinkohal peab tunnustama Tallinna Sadama juhte, kes sellises olukorras otsustasid koos arhitektuurikeskuse, arhitektide liidu ja linnaplaneerimise ametiga korraldada Vanasadama teemal linnafoorumi.

Kahepäevase foorumi jooksul said sõna žürii esindajad, võitjad ja ka teravamad kritiseerijad. Kolm arhitektidest, sadama esindajatest, kohalikest seltsidest, linna esindajatest ja teistest huvilistest moodustatud töörühma panid kirja veel omapoolsed tähelepanekud ja mõtted.

Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm ütles foorumi avakõnes, et sadamaalast võiks kujuneda Tallinna uus ja innovaatiline linnakeskus.

Foorumil esinenud arhitekt Toomas Paaver rõhutas, et sadamaala vajab linna struktuuri sobitumiseks eeskätt korralikku tänavavõrku. Maailma analoogidele toetudes on hoonestuse ja avaliku ruumi optimaalne suhe linnaruumi tekkeks 50:50.

Zaha Hadid Architectsi esindaja Gianluca Racana ütles võiduprojekti tutvustades, et nad pakuvad välja visiooni sellest, milliseid tegevusi võiks inimeste meelitamiseks alale kavandada: köisraudtee, akvaarium, ujumisvõimalus, avatud kruiisiala, kohvikud, galeriid, kaubanduspinnad jne. Arhitektide plaan on koondada sadama tegevust, viia autode liiklus osaliselt maa alla ning eelistada jalakäijad ja jalgrattureid.

Kohalikud inimesed rõhutasid aga kohalikule elanikkonnale keskendumist. Kui piirkond on atraktiivne ja taskukohane kohalikele, siis saabuvad ka turistid. Oluline küsimus on, kellele hakkab kuuluma avalik ala? On see ligipääsetav kõigile ja ööpäevaringselt?

Tänavaruumi tähtsust rõhutas ka linnafoorumil esinenud maailmakuulus Taani arhitekt-linnaplaneerija Jan Gehl. Nii tema kui võiduprojekti tugevaimalt kritiseerinud Harvardi ülikooli linnaplaneerimise professor Andres Sevtšuki sõnum oli, et vaja on sujuvat üleminekut vanast linnaruumist uude ning rõhku tuleb panna mere äärde viivatele teedele, mitte ühele promenaadile, samuti hoonestuse inimmõõtmelisele struktuurile. Gehli tugeva kriitika osaliseks sai moodsate arhitektide komme vaadata linna linnulennult, mitte jalakäijate tasandilt.

Foorumil arutleti ka konkreetsemate nüansside üle: kuidas ühendada piirkond kultuurikilomeetriga, kuhu paigutada võimalik ooperimaja ning kas kohalikele võiks luua linna piires praamiühenduse.

Esimesed põhjalikumad ehitustööd algavad Vanasadama alal tõenäoliselt alles viie aasta pärast, seetõttu jääb küsimus, mis toimub alal sinnamaani. Foorumil pakuti välja, et püsivate ehitiste kerkimiseni võiks alal olla ajutisi lahendusi, mis annaksid põhjust siia tulla.

Vanasadama võistlust ja linnafoorumit võib liialdamata nimetada uudseks näidisprojektiks, ehk siis heaks näiteks selle kohta, kuidas on võimalik sillutada teed parima lahenduseni. Kas laekunud tähelepanekuid edaspidi arvesse võetakse, näitab aeg, aga esialgu tundub, et tänasel sadama juhtkonnal on tõsine soov oma valdusi intelligentselt ja professionaalselt arendada ning luua siin midagi enamat kui sadamale vajalik logistikavõrgustik.