Margit Mutso arhitektuurikommentaar. Eesti puudulik maastikuarhitektuur ({{commentsTotal}})

"Viis aastaaega: Piet Oudolfi aiad" Autor/allikas: Kaader filmist

Koos kena kevadega saabus Eesti kinodesse dokfilm "Viis aastaaega: Piet Oudolfi aiad", mis räägib hollandi maastikuarhitekt Piet Oudolfist ja tema lummavast loomingust. Mis aga veelgi rõõmustavam – filmi vastu on eestlastel niivõrd suur huvi, et vähemalt Tallinnas on kinosaal puupüsti täis.

Piet Oudolfi loomingu fenomeni lahti seletada ei ole tegelikult keeruline - selle taga on eeskätt aiameistri erakordne tunnetus, oskus näha kujundatavat maastikku tervikuna läbi erinevate aastaaegade ning tahe luua sellest köitev kunstiteos. Ilu, nagu paljude maastiku-kujundajate jaoks, on Pietile oluline, aga siinkohal tuleb mängu tema arusaam sellest, mis on ilus.

Tema oskus näha ilu ka närtsivas maastikus, kustunud taimede graafilises skeletis ja pruunides-mustades värvides, reedab aedniku kunstnikuhinge. Piet Oudolfi lõuend on maastik, mida ta vaatleb tervikliku pildina,  tema materjal on ajas muutuvad taimed, mille abil ta loob vahelduvaid pindu, toone, rütme ja graafikat. Ja see tulemus on köitev.

Pärast filmi vaatamist jäin mõtlema eesti maastikuarhitektuuri üle. Nõukogude Liidus ülikooli tasemel maastikuarhitekte ei õpetatud, leiti, et meile piisab aianduskoolidest. Eestis võtsid maastikuarhitekti rolli seetõttu suuresti enda kanda arhitektid, kel oli lisaks arhitektidiplomile ka aiandusharidus. See kombinatsioon ei ole sugugi halb – arhitekt näeb tervikruumi, suudab seda organiseerida, liigendada ning visuaalselt ja funktsionaalselt kujundada, aiandusharidus annab oskuse selleks valida materjal.

Taasiseseisvunud Eestis loodi maastikuarhitektuuri õpe Eesti Maaülikooli ja hiljem ka Tallinna Tehnikaülikooli juurde. Mingi aeg sai maastikuarhitektuuri valdkonnale keskenduda ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas. Peab tunnistama, et tugevaid loovaid maastikuarhitektuuri büroosid võib paraku Eestis täna üles lugeda ehk ühe käe sõrmedel. Enamasti puudub Eestis kujundatud maastikul see Oudolflik poeetiline visioon.

Kui arhitekti palkamine kinnisvara arendamiseks on paratamatu, siis maastikuarhitektuur pole arendajatel enamasti üldse kõneteema. Nii kerkivadki üksteise järel kinnisvaraarendused, kus maastikukujundus piirdub paari elupuusambaga betoonpotis, pügatud murulapi ja tüüpse mänguväljakuga. Pole vahet, kus arendatav maatükk paikneb, milline on selle looduslik kooslus või pinnas. Peaasi, et saaks odavalt ja kiirelt ja rajada, oleks odav hooldada ja ei võtaks autode ruumi ära.

Siinkohal meenub lugu, kuidas üks noor arhitekt paigutas ostukeskuse parkimiskohtade vahele mõned puud. Tellija hakkas projekti nähes kätega vehkima: "Ei! Mida mõtleb inimene puud nähes? Kaduma läinud parkimiskoht!"

Palju poeetilisem pole lugu ka avalike haljasaladega. Ikka ja jälle läänepärnad puiesteel, ringi või ruudukujulised võõrasemapeenrad haljasaladel, põõsasmaranid sõiduridade vahel ning pügatud emotsioonitud murulapid parkides. Ei mingit poeesiat, teeme, nagu oleme harjunud, inimesed on ju ka nii rahul! Hakka siin mässama mingi looduliku koosluse, mitu aastat kujuneva niidumaastiku või muu uuendusliku lähenemisega – pole aega, pole raha, pole huvi!

"Minu jaoks ei tähenda aiakujundus ainult taimi, see tähendab emotsiooni,
atmosfääri, mõtisklust," ütleb Piet Oudolf. Ehk kunagi jõuab see sõnum ka meie maastikuarhitektuuri.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Raadiouudiste kultuurikommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: