Margit Mutso: kuidas tõsta muinsuskaitse mainet? ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Maili Roio/Muinsuskaitseamet

Kui ma aastatel 2007 - 2015 muinsuskaitse nõukogu töös osalesin, tõstatus pea igal teisel koosolekul küsimus: mida teha, et tõsta muinsuskaitse mainet? Tundub, et see küsimus on siiani vastuseta.

Nõukogude perioodil oli muinsuskaitsjatel lausa rahvuskangelase märk man. Muinsuskaitsjad pidasid ägedat võitlust Eesti rahvuspärandi säilimise nimel, tänu nende tegevusele on meie maastikel tänini säilinud hulganisti mõisahooneid, kirikuid, tuulikuid, talutaresid, kiviaedu ja palju muud põnevat kadunud aegadest; tänu muinsuskaitse tegevusele hoiti ära ka paneelehitiste pealetung ajaloolistesse linnasüdametesse. Muinsuskaitsjad hoidsid sidet eelneva ajaga, olles seejuures ise pideva KGB jälgimise ja ka rünnaku all. Muinsuskaitsjad olid ka need, kes esimesena okupatsioonireziimi kõikumalöömisel sinimustvalged lipud Rakvere ja Narva linnusetorni heiskasid.

Kapitalisimi saabudes aga rahvuskangelase maine kuhtus. Korraga oli pea kogu ehitusmaastik kellegi eraomand, ka muinsuskaitsealused hooned, mis vajasid korrastamist ja kohandamist uuteks funktsioonideks. Muinsuskaitse seadis vanade majade restaureerimiseks omapoolsed karmid tingimused ning kõrgendatud nõudmised nii ehitajate kui projekteerijate osas. Arendajad, kel oli plaan ehitada uusehitisi muinsuskaitse alale või kaitsevööndisse, pidid arvestama muinsuskaitsjate nägemusega vaatekoridoride ja majade sobivuse osas. See tähendas omanikele ja arendajatele suuri lisakulusid või saamata jäävat kasumit.

Muinsuskaitse sai oma seaduse, mis andis talle võimu muinsustega seotud aladel otsuseid langetada. Nii juhtuski, et rahvuskangelane omandas ühel hetkel inimeste silmis kurja, kompromissitu käskija-keelaja maine, kelle nimegi ei juletud suhu võtta.

Muinsusi tuleb kaitsta – seda mõistab iga intelligentne inimene. Arusaamatused tekivad aga tihti siis, kui mängu tuleb subjektiivsus, ametnike isiklikud arusaamad, tõekspidamised ja maitse-eelistused. Muinsuskaitse otsused sõltuvad konkreetsetest ametnikest, nende avatusest või konservatiivsusest, oskusest näha või mitte näha objekti ümber laiemat pilti.

Eriti palju usaldamatust on tekitanud muinsuskaitse kõikuvad otsused – üks ametnik lubab, tuleb järgmine, kes keelab; kohalik muinsuskaitseametnik kiidab projekti heaks, ülem-muinsuskaitsja tühistab kohaliku otuse; ühel hetkel tõlgendatakse uuringutulemusi ühel, siis teisel viisil ja nii edasi.

Vastuolud arhitektide ja muinsuskaitsjate vahel on mõneti sisse programmeeritud – kui arhitektid vaatavad enamasti lennukalt tulevikku, siis enamasti ajaloolase või arheoloogi haridusega muinsuskaitsjad on pigem konservatiivse pilguga minevikus, iga nüüdisaegne lisandus ajaloolises keskkonnas võetakse vastu valuliselt ning pigem otsitakse võimalust selle keelamiseks.

Muinsuskaitseseadus on läbimas uuenduskuuri eesmärgiga tulla riigi tasandil appi mälestiste omanikele ja toetada nende tegevust muinsuskaitsealuste pärandobjektide säilitamisel ja korrastamisel. Seadus on aga endiselt piisavalt üldsõnaline, et jätta ka edaspidi uue nimega Kultuuripärandiametile üsna vabad käed kujundada oma äranägemise kohaselt muinsuskaitse aladel ja kaitsevööndites linnaruumi ja ehitisi. Muinsuskaitse on valdkond, kus subjektiivsust ei saa välistada ning ega oskagi siinkohal ametile soovitada muud, kui suunata oma ametnike pilku pisut ka tuleviku suunas ja arendada empaatiat eri osapoolte suhtes. Eelkõige aga peab paigas olema ameti sisekord, mis peab välistama ameti sisesed vasturääkivused.

Ja veel – arhitekti töö jäägu ikka oma ala professionaalile. Elu on näidanud, et üksteise usaldamine võib viia väga erakordse tulemuseni. Rotermanni kvartal, Fahle maja ja meremuuseum Tallinnas, Tartu ülikooli Narva kolledž – need on vaid mõned head näited, mis on sündinud arhitektide ja muinsuskaitsjate koostöös.

Mõnikord ootab aga ühiskond oma muinsuskaitsjatelt oluliselt otsustavamat sekkumist. Näiteks mere ja laulukaare vahelise ala hoonestamisel - tänaseks on see eesti rahva jaoks üks olulisemaid ajaloolisi vaateid rikutud.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: ERR raadiouudiste kultuurikommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: