Arhitektuurikommentaar. Arhitektuurist ja energiast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Fotod: Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus „Liginull“
Fotod: Eesti Arhitektide Liidu kuraatornäitus „Liginull“ Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Aasta 2019 tõi arhitektuuri tulipunkti energia teema. Euroopa Liidu energiatõhususe direktiivi järgi peavad kõik uued avalikud hooned olema liginullenergiamajad. Alates 2020. aastast kehtib see nõue kõigile uutele hoonetele. Et seda saavutada, peavad majad mitte ainult energiat säästma, vaid ka ise hakkama energiat tootma – taas üks lisasüsteem, mis tuleb arhitektuuri siduda.

Pole siis imestada, et Eesti Arhitektide Liidu tänavune kuraatornäitus "Liginull" on pühendatud just nimelt sellele teemale. Nagu tunnistas näituse avakõnes Eik Hermann, üks näituse kuraatoritest, suhtus nende meeskond liginullenergianõudesse esialgu teatava skepsisega, et mitte öelda üleolevalt. Energiatõhususe nõuded seavad paratamatult arhitektuurile teatavaid kitsendusi ja kellele see ikka meeldib, kui tema loomevabadust piiratakse. Alles me jõudsime nõukaaegsest askeetlikkusest uhkete klaasfassaadide ja mitmekesiste vormimängudeni. Kuid – nagu Eik Hermann samas ka tunnistas – mida rohkem nad teemasse süvenesid, seda tõsisemaks suhtumine muutus: CO2 emissioon ja sellega seotud kliimasoojenemine ei ole pseudoteema, vaid väga tõsine globaalne probleem. Maailmapanga andmetel on Eesti CO2 jalajälg elaniku kohta üks maailma suuremaid, naabritest Lätlastest näiteks kolm korda suurem. Piinlik küll – meie, väike loodusrahvas, ei paista sugugi hoolivat ei oma maa ega kogu planeedi saatusest?

Põhisüü peitub siin muidugi põlevkivist energia tootmises, aga edasi langeb vastutus juba elektritarbijale. Maja süsteemide käigushoidmiseks kulub väga palju energiat. Kui kord on juba mugavus käes, on sest raske loobuda: toas peab saama suveriietes olla ka talvel, ruumid olgu kõik hästi valgustatud ja ventileeritud, telekas pobisegu mõnusalt taustaks jne.

Näituse kuraatorid tungivad aga sügavamale asja olemusse kui seda on maja funktsioneerimiseks vajaminev energiatarve: maja energiavajadus ei teki mitte tema käikuvõtmisel, vaid oluliselt varem – ehitusmaterjali tootmisel, selle transportimisel ja maja ehitamisel. Ja maja CO2 emissioon ei lõpe mitte maja hülgamisega, vaid see jätkub maja lammutamisel ja jäätmete töötlemisel. Kas selle valguses näiteks energiasäästliku superministeeriumi loomine annab lammutamise-ehitamise-kasutamise summana parema tulemuse, kui seda oleks andnud vana maja kasutuselevõtt? Karta on, et mitte.

Milline on CO2 jalajälg betoon-, puit-, või tellismajal, arvestades maja kogu elukaart sünnist surmani? Puidul on see kindlasti kõige väiksem. Kuid siit võiks edasi küsida, mis juhtuks meie metsaga, kui näiteks 90 protsenti Eesti ehitistest tehtaks puidust?

Näitaja, mida tänased energiaarvutused maja puhul ei arvesta, on hoone asukoht. Kas liginullenergiamaja 20 kilomeetri kaugusel linnast on väiksema jalajäljega kui B-klassi maja linnasüdames?

Näitus ei anna vastuseid, pigem kutsub arutlema, tõstatab küsimusi ning juhib tähelepanu. Ja tähelepanu on vaja, sest nagu võib siin ühelt CO2 tünnilt lugeda: Eesti riigi visioonidokument hoonefondi CO2 säästlikkuse tõstmiseks ja vastav koolituskava puudub. Mihkel Tüür, teine näituse kuraator, tõi võrdluseks välja Soome, kus säästlikku ehitamist ja planeerimist kureerivas riigiettevõttes VTT töötab paar tuhat inimest. Soomlased on tõestanud, et see on riigi majandusele kasulik.

Soovitan kõigil, ka neil, keda arhitektuur muidu ei kõneta, Disainigaleriist läbi astuda ja sel teemal kaasa mõelda. Võib-olla tuleb selle mõjul teinekord soov mõni tuli kodus kustutada, kütet vähemaks keerata või ühistranspordiga tööle sõita. On ju see igale majapidamisele majanduslikult kasulik.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: