Lugege katkendit: Tõnis Vilu "Kink psühholoogile"
Kirjastuse Eesti Keele Sihtasutus alt ilmus Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" – ühe bipolaarse patsiendi poeetiline päevaraamat. Toimetaja on Kajar Pruul, raamatu kujundajas Maris Kaskmann.
*
Kas peaksin äkki muret tundma, et üks viimase
aja kõige sügavamaid vestlusi oli panga
finantsnõustajaga ja mitte mõne oma lähedasega?
Täiesti võõras inimene, aga millest me kõik ei
rääkinud: majanduslikust seisust, plaanidest järgmise
30 aasta jaoks, siis plaanidest pensioniea lõpuni
(keerutamata öeldes: surmani), sõdade võimalikkusest
selle aja jooksul, linnade kasvamisest-kahanemisest,
rahva iibest ja uutest ja/või tühjadest kodudest,
maatükkidest, benjihüpetest, liiklusõnnetustest,
vaimuhaigustest, invaliidsusest, töövõimetuse
määradest, pärandustest, vanematest, lastest ja
lastelastest, laenust, laenust, laenust (loe: võlast, võlast,
võlast). Kes saab, kes ei saa, kes on usaldusväärne ja
kes mitte. Mis on usaldus?
Mul pole nii reaalset vestlust ehk varem üldse
olnudki, sellist emotsionaalset kontakti, päris asjadest.
Ikka kipuvad jutud sõpradega minema kuhugi lillede
taha ja mingit erilist muljet ei jäta. Nii palju, kui mul
üldse sõpru on, ma kaotan neid miskipärast väga kergesti,
ilmselt selle eelmise lause tõttu.
Mu arst ei jõua viimasel ajal ligilähedalegi sellele
nõustajale. Seal pangakabinetis oli justkui mingi
19. sajandi romaani õhustik, vaesuse-rikkuse tüliõhutav
alatoon. Kes saab, kes ei saa, draama, auvõlad,
hasartmängud, kaasavarad, klassierinevused, testament,
perekonnatülid, mida õhutab raha, raha, raha,
religioon ja muu säärane. „Vennad Karamazovid”
kui ehe pangandus- ja elukindlustusromaan,
või veel stiilipuhtam: „Isa Goriot”.
Teisalt oli õhus ka kiirekoelisem emotsioon,
umbes nagu on teatud rämpskirjadel:
„W€ Must Fu$k!” Ma tahan sind! Sa oled mu jaoks ilus
ja väärtuslik! Sellist asja võiks tegelikult isegi
rohkem olla. Muidugi tahan olla ihaldatud.
Tahan olla kasulik, hea võlgnik on kasulik. Aga ei
võta nemadki mind enam: nii kui rääkisin oma
diagnoosist, muutus õhk kohe jahedamaks ja intressid tõusid,
justkui oleks mul otsaette kirjutatud „ETTEVAATUST,
ENESETAPP!”.
Väljusin 19. sajandist heidikuna, minu sajand tõi mind
jälle siia. Käisin üle tee kinos, vaatasin uut Marveli
filmi, ja ei vaadanud ka.
Toimetaja: Valner Valme