Kuna ajakiri "Raamatukogu” on ilmutanud kummalist huvi ühe vana ammuunustatud sündmustiku vastu, mis leidis aset aastail 1974–1975 ja millesse ma sattusin osaliseks (tükati agendina, tükati objektina, võib-olla ka instrumendina), siis püüan meenutada, mida sellest mäletan.

1970ndate aastate alul oli Ingrid Sarv teinud titaanlikke pingutusi, et taastada töörühm, kes valmistas ette eesti vanasõnade teaduslikku väljaannet ja oli 1960ndate aastate lõpul kes kuhu laiali lagunenud, ning jätkata tööd väljaande kallal. Aastal 1973, mil ma tulin aspirantuurist sinna rühma ja selle väljaande juurde tagasi, oli pilt juba üsna optimistlik; materjaliosa käsikiri oli lõpetamisel ja suurimad ohud pea kohalt ära.

Vist 1973. a. sügistalvel küsis ""Loomingu” Raamatukogu” tolleaegne toimetaja Jüri Ojamaa, kas ma ei tahaks koostada neile topeltnumbri jagu lugemismaterjali eesti vanasõnadest, sest neil on tavaks aeg­ajalt välja anda nopmeid eesti folkloorist (1974. a. oli ilmumas Mall Hiiemäelt valimik Kodavere pajatusi pealkirjaga "Vainoköis”, varem Ülo Tedre "Eestimaa kukulind ehk lõbu laulik” (1972) ja "Mina meesi...” (1966), Ruth Mirovi "Laulame ligi külada” (1964) jm.). Mõte tundus meeldiv, sest mu huvi selle aine vastu oli jätkuvasti suur ja rahapuudus oma nooremteaduri palga, kolme lapse ja remontimata korteri juures seda suurem.

Hakkasin aru pidama, mismoodi raamatukest üles ehitada, et tast ei saaks liiga tavapärane "kimbuke esiisade elutarkust”, kus ühes sahtlis on soovitused usin olla ja tööd teha, teises hoiatused, et aega ja raha ei maksa raisata, kolmandas sedastused, et rõõm ja mure kaksikvennad ning surma vastu pole rohtu jne. Tollal olid mu peas aktuaalsed kaks asja:

1) eesti paröömiliste arhiivitekstide massiline ebaehtsus (mahakirjutused raamatuist, omaloominguline aforistika jms.); seesama oli ligi 10 aasta kestel olnud põhinuhtluseks ka eesti vanasõnade väljaande koostamisel;
2) vanasõnade (või mis tahes folkloorižanri) arhiivifondi tüpoloogiline jagunemine ja sagedusjaotus üldse; olin äsja teada saanud, et eesti vanasõnafondi sagedusjaotus tüübi/tekstihulkade lõikes allub nn. Zipfi reeglile, ja aimasin, et selle fakti tagant koidab midagi palju üldisemat.

Sel taustal hakkas mulle tunduma, et ehk oleks huvitav, kui raamat koosneks kolmest allosast, mis kokku vastaksid umbes disjunktsiooni tõesuspiirkonnale tunnuste ‘tuntakse’ ja ‘on olemas’ järgi:

1) vanasõnad, mis on tuntud ja ka tegelikult olemas;
2) vanasõnad, mis pole küll tuntud, kuid siiski olemas;
3) vanasõnad, mis on küll tuntud, kuid mida kummati pole olemas.
(4. kombinatsioonist – vanasõnadest, mida ei tunta ja mida pole ka olemas – oli juba väga problemaatiline näiteid leida.)

1. allosa pidi andma eesti vanasõnade "edetabeli” alates kõige produktiivsemaist tüüpidest kuni nendeni, millest arhiivimaterjalis on kuni 20 autentset üleskirjutust. See edetabel mõneti muudetud ja täiendatud kujul leidub praeguseks "Eesti vanasõnade” IV köites väljaande 4. lisana (lk. 499–514).
2. allosa pidi tooma näiteid ütlustest, millest igaüks on arhiivis esindatud üheainsa üleskirjutusega, kuid nonde ainsate kirjapanijad on igati usaldatavad ja tekstid ise vastavad oma vormitunnustelt eesti vanasõnade poeetilisele konditsioonile. Tekstivalimid pidi esitatama Eesti maa- ja kihelkondade traditsioonilises järjestuses: Virumaa (Vaivara → Jõhvi → Iisaku → Lüganuse...) → Järvamaa → Harjumaa → Läänemaa → ...
3. allosa pidi pakkuma valiku tuntumaist pseudovanasõnadest, s.t. sellistest, mille kogu esinemus arhiivi- ja trükitekstides taandub ühele kindlale algallikale ja too algallikas ise on kindlasti või tõenäoliselt mittefolkloorne. Selle allosa materjal pidi antama nonde algallikate kaupa umbkaudses kronoloogilises järjekorras.

1. ja 2. ning 2. ja 3. allosa vahel pidid hakkama paiknema "lüürilised kõrvalepõiked”. Esimene neist pidi andma põgumärkmeid vanasõna mõiste, selle lühida ja täpse defineeritavuse, samuti vana­ sõna ja teiste folkloorižanride kokkupuudete kohta. Teine vahepala pidi juhtima tähelepanu vanasõnafondi zipfilikule sagedusjaotusele, mida juba nimetasime, ning sellele, et vanasõnade üldiselt diskreetses tüpoloogiapildis leidub teisalt ka koherentseid ainesülemeid, suuri "orgaanilisi molekule”, milles on võimatu otsustada, kus lõpevad "ühe vanasõna” variandid ja algavad "teise vanasõna” omad või mitu "eri vanasõna” sülemis üldse sisaldub.

Pealkirjaks panin oma üllitisele in spe "Laustud sõna lagub” – see on üks valdavalt saaremaise levikuga vanasõna ("Eesti vanasõnades” nr. 11106), mis tähendab seda, et jutt või info, mis on kord kellelegi välja räägitud, kipub üha edasi ja edasi levima.

Läks kiireks nagu ikka, ruumi kippus nappima nagu ikka, kuid sain käsikirja siiski töösse antud ja jäin heas usus uut aastat ootama. Vist kuskil 1974. a. sügistalvel ütles keegi toimetuse töötajaist, et selle numbri kohale on paraku kerkinud väike pilveke. Kust pilvekesed tulid ja mida nad endast kujutasid, oli tollal pikemata selge. Pilveke paisus kiiresti, muutus pahaendeliselt mustaks ning siis hakkas tuld ja tõrva sadama. Mind kuhugi vestlema ei kutsutud, kuid Jüri Ojamaal oli kuuldavasti suuri pahandusi ja ühel heal päeval (vist juba 1975. aasta hakul) ütles ta masendatud näoga, et SEALT on tulnud korraldus number keelustada ja makuleerida. Eksekutsiooni põhjenduseks olid väidetavasti toodud umbes sellised momendid: materjali serveering on liiga teaduslik, mittepopulaarne ja lugemiseks ebamugav; väljaande kasvatuslik väärtus on küsitav ja tsiteeritud vanasõnatekstid sisaldavad sündsusetuid väljendeid; vist oli mingi notiits ka numbri lõpus leiduva bibliograafia kohta.

Juhtunust sai filoloogilistes ringkondades mõneks ajaks üsna terav huvi- ja kõneaine ning selle ümber korjus mitmesuguseid folkloorseid motiive (et asi on läinud Moskvani välja, otsustatud lõplikult NLKP Keskkomitees ja otsustajaks on olnud isiklikult sm. Andrei Kirilenko jms.), samuti spekulatsioone selle ümber, kust ja kellelt lähtus alginitsiatiiv, kas minu töö mainitud pahad küljed olid kaasuse tegelikuks põhjuseks või ainult ajendiks, mis võimaldas kellelgi kellelegi "ära teha” jne.

Muidu läks kõik, nagu pidi minema. "Laustud sõna” 25-tuhandeline tiraaž makuleeriti; paarkümmend või sadakond eksemplari sellest läks siiski ka ilma rändama ja raamatukesest on praeguseks saanud bibliofiilne haruldus. ""Loomingu” Raamatukogu” 1975. a. tegeliku esimese topeltnumbrina anti mõningase paratamatu hilinemisega välja V. Ivanovi "Niidermaad”, misjärel taas sugenes folkloorseid motiive, nagu oleksid mõned tellijad oma "Niidermaadest” leidnud sinna eksikombel sisse traaditud lehti mingite taevas teab kust pärit eesti vanasõnadega. Mulle maksti silmagi pilgutamata välja kogu lubatud honorar – veidi üle 400 rubla, kui ma õigesti mäletan – ja see oli minu jaoks tollal hiigelraha (u. 4 kuu palk). Kõik pooled olid rõõmsad ja rahul ning elu läks oma rada edasi.

Hiljem, aastate järel kerkis välja ja jäi valdavaks vägagi usutav hüpotees, et minu tööl ja selles leiduvail vanasõnadel polnudki kogu looga midagi pistmist, vaid numbri keelustamise ainuke tegelik põhjus oli selle lõpul leiduv ""Loomingu” Raamatukogu” seniste numbrite koondbibliograafia, mis lisati tavapäraselt iga aasta esimesele numbrile ja kus "Laustud sõna” valmissaamise hetkel viimset korda figureerisid kirjed selliste äsja ja ägedalt pahaks läinud autorite nimedega nagu Aleksander Solženitsõn, Anatoli Kuznetsov jt. Selle laastu kirjutamise eel peetud konsultatsioonide põhjal on mulle kummati hakanud tunduma, et ka viimane oletus pole ikkagi päris adekvaatne ja täpne. Milliste sammude ja milliste dokumentide alusel kõik toonane tegelikult toimus, seda pole ma võimeline omal jõul välja selgitama.

Tsensuurijärgseil aastatel on H. Rajamets ja mõned muud head inimesed paaril korral tõstatanud "Laustud sõna” taasavaldamise küsimuse. Kuna kõik ülalräägitu toimus nii lõpmata ammu ja kuna liiati meie jm. rahvaste vanasõnu on Eestis viimastel aastakümne­ tel publitseeritud suurusjärgu võrra enam kui muud folkloori, pole ma aga söandanud ilmutada selles suunas omapoolset agarust.¹

P. S. novembris 2016.
Tänan südamlikult "Loomingu Raamatukogu” toimetust austava ettepaneku eest "taas-esma”-avaldada oma 2017. aasta juubelinumbrina minu vanasõnaraamatuke "Laustud sõna lagub”, millele mingeil veidrail, vist täiesti sisuvälistel põhjustel sai osaks kurb saatus hukkuda nõukogude tsensuuri haihammate vahel 42 aastat tagasi, aastavahetusel 1974–1975.

Ilmunud Loomingu Raamatukogu 1-2/2017 "Laustud sõna lagub" lõpus. Esmakordselt ilmunud ajakirjas "Raamatukogu 1993. aasta 3. numbris.

¹ Samal teemal lisalugemist: Jüri Ojamaa: "Laustud sõna” lagub siiski. "Õpe­ tajate Leht” 24. detsember 2003. Pekka Erelt: Tsensorite meelevallas. "Eesti Ekspress” 24. august 2006. Tiiu Kreegipuu: Eesti NSV trükiajakirjanduse parteilise juhtimise üldised põhimõtted. "Ajalooline Ajakiri” 2009, nr. 1/2, lk. 155–178. Endel Priidel: "Vägikaikavedu ehk Vaim ja Võim 1940–1990” (2010). – Toim.