Sisearhitekt Ken Ruut sõnas "Ringvaates", et näituse "Uurali kaja" juures oli oluline just koostöö teadlastega. "Stsenaarium, mis seal sees toimuma hakkab, oli nende sõnastatud ja meie vormistatud," ütles Ruut ja lisas, et mingi visioon tekkis algul, aga paberi peal töötasid nad selle täpsemalt välja. "Just enne naersime, et kui meie suutsime näituse läbi käia kaheksa minutiga, siis muuseumitöötaja sõnas, et kuna rääkida on nii palju, siis kaks ja pool tundi on miinimum, et jõuaks piisavalt ka juurde rääkida," selgitas Ruut nende projekteeritud näituse põhjalikkust.

Samuti tõdes Ruut, et kui minna praegu sinna tare ette ja maha istuda, siis need hääled, mida kuulda saab, on piisavalt pikad, et võib end täiesti ära unustada. "See saun ei olegi tol hetkel enam ehk ainult eksponaat."

"See on lõpmatu maailm," ütles "Uurali kaja" arhitekt Jan Graps ja nentis, et näituse loomine võttis kokku aega umbes kaheksa aastat. "Sa lähed sinna sisse ja isegi meis, kes me oleme kaheksa aastat seal sees olnud, tekitab see mingit aukartust," tõdes Graps ja lisas, et see ei allu enam neile, vaid see on omaette ökosüsteem. "Sa sisened reaalsesse muinasjuttu, mida me nimetasime ka argielu sügavuseks."

Graps tõi ka välja, et nende projekti oli sisse kirjutatud, et "Uurali kaja" peab vastu pidama vähemalt kakskümmend aastat. "Me loodame, et vähemalt need tehnoloogilised lahendused peavad selle aja vastu," nentis ta ja kinnitas, et kõige keerulisemat aspekti on raske välja tuua. "See näitus tervikuna oli kõige massiivsem ja mitmetahulisem töö, mida me oleme teinud, ja siin tuli mängu isegi teatud mõttes lavastajakogemus."