Korrastamine seisneb selles, et kui 2016. aastaks eraldati toetust kahekümnele kunstiasutusele üle Eesti, siis aastal 2017 rahastatakse kolme näitusasutust Tallinnas: Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstnike Liiidu galeriid (EKL) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) .

Selgitusi tehtud otsusele jagab Maria-Kristiina Soomre (kultuuriministeeriumi kunstinõunik) Sirbis[3]. Kuigi asjasse mittepuutuv, klaariks ühe seisukoha Soomrega ära. Nimelt viitab ta kohe artikli alguses kunstivaldkonnale kui ühele väiksemale. See on ekslik väide – kunstivaldkond on üks suuremaid valdkondi, ent vähim rahastatud. Näiteks on EKL suuremaid loomeliite. Eks on suhtumise küsimus, kas valdkonna suurust näitab raha või on ka muid tegureid.

Ministeerium viitab Kultuuripoliitika põhialuste punktile, mille kohaselt rahastatakse Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi, Eesti Kultuurkapital aga toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi. Praegu on selgelt tunda, et ministeerium tegeleb „korrastamisega“ seal, kus on lihtne, ja seal, kus päriselt on probleem (s.o riigihallatavates kunstiasutustes, nt kunstimuuseumid ja kunstiõppeasutused), seda ignoreeritakse või lihtsalt ei saada hakkama. See on kehv praktika. Sellele probleemile on viidanud ka Riigikontroll oma 2013. aasta auditis punktis 8: Sihiks on seatud seegi, et pidevaid tegevusi riigi ülesannete täitmiseks tuleks rahastada ministeeriumi kaudu riigieelarvest ning Eesti Kultuurkapitali rolliks jääks projektipõhine rahastamine. Praktikas leidub aga siiani näiteid sellest, et igapäevaseid riigiülesandeid rahastatakse projektipõhisena ning sama tegevuse tarbeks eraldatakse raha mitmest kohast. [4]  Soomre viitab Sirbi artiklis , et Seekordne otsus on pikema protsessi algus, mitte lõpptulemus, mille all ta peab silmas institutsioonide KULKA alt välja viimist. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu mõttele viia institutsioonid KULKA alt välja. See on olnud aktuaalne probleem ja mitmete vaidluste keskmeks juba pikemat aega. Kulka on eelkõige mõeldud loovisikutele, aga kunstivalkonnas ministeeriumi marginaalse rahastuse tõttu on üha enam asutusi (mh riigiasutusi) taotlenud toetus KULKAst. Eriti markantne on see, et ministeerium peab normaalseks, et kunstimuusemite põhitegevuse osa peabki tulema KULKAst. Ent selle asemel, et tegeleda riigiasutuste väljaviimisega, tegeletakse kolmanda sektori institutsioonidega.

Enne otsustame, siis arutame

Esiteks on kummaline, et tänapäeval ikka veel käib otsustusprotsess niipidi, et kõigepealt on otsus ja alles siis arutelud, kus tuuakse välja võimalikud negatiivsed tagajärjed. Eriti kurioosne oli asjaolu, et 14. novembril toimus ministeeriumis koosolek, mille kutses märgiti, et toimub arutelu kunstivaldkonna rahastuse üle. Koosolekul oli kohal inimesi ka kaugemalt, näiteks Saaremaalt. Tegelikult arutelu ei olnud, näidati tulpdiagramme ja teavitati, et otsus on sündinud. Ma ei ole käinud ühelgi ministeeriumi koosolekul, kus oleks olnud nii lai galeriide esindatus. Miks ei olnud võimalik korraldada ümarlaudu enne otsust? Kas see ongi nüüd ministeeriumi tase, et kutsume üle Eesti vastavad asutused kokku alles siis, kui neid puudutavad  otsused on tehtud?  Ent need arutelud enam midagi ei muuda. Kas me 21. sajandi teisel kümnendil ei võiks jõuda arengujärjele, kus kõigepealt kuulame osapooled ära, vaagime võimalikke plusse ja miinuseid, võrdleme otsuse mõju kultuuripoliitika tervikkontekstis ning seejärel langetame otsused? Ministeeriumi arvates mitte.

Vastuolu kultuuripoliitika põhialustega

Teine oluline aspekt on see, et ministeerium seda otsust tehes läheb teravalt vastuollu nii kultuuripoliitika põhialuste kui ka nüüd värskelt kehtima hakanud koalitsioonileppega[5]. Tagame kõigile Eesti elanikele võimaluse luua kultuuri ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, etnilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest. Tegu on  nii koalitsioonileppe kultuuriosa avalause kui ka Kultuurpoliitika põhialuste esimese teesiga. Lisaks võib Kultuuripoliitika põhialuste Kunsti  punkti alt lugeda: Riik toetab näituseasutuste tegevust, et luua üle Eesti võimalused osa saada kujutavast kunstist ja pakkuda kunstnikele võimalusi oma tööde tutvustamiseks laiemale avalikkusele. Näitusemajade tehniline varustus on kaasaegne ja tegevus professionaalne. On raske ette kujutada, millises mõistes näitusasutuste toetuse Tallinna galeriidele suunamine neid eesmärke toetab. Kas ei peaks just kultuuripoliitikat ja koalitsioonilepet silmas pidades panustama galeriidesse , mis asuvad keskustest eemal?  Neid etteheiteid on ministeerium pareerinud väitega , et meil on ju KULKA ja sealt toetatakse näitusasutusi. Tsiteerides Soomret: „Kultuurkapitali raha on samuti avalik raha, KULKA otsustajad oskavad professionaalidena hinnata näitustes rolli väiksemate kohtade kontekstis ning on kindlasti lugenud ka kultuuripoliitika põhialuseid“. Esiteks puudub mul usk, et KULKA komisjoni kõik liikmed on lugenud kultuuripoliitika põhialuseid. Veelgi enam, KULKA otsused peavad lähtuma valdkonna sihtkapitali jaotuspõhimõtetest, mitte mõnest muust dokumendist. Kas ministeerium leiab, et KULKA komisjonid peaksid oma otsustes edaspidi lähtuma koalitsioonileppest? Lisaks on aastaid kultuurkapitali komisjonis hoitud joont, et seitsmest liikmest vaid üks on väljastpoolt Tallinnat. Miks peaks Tallinnas elav ja tegutsev kunstiprofessionaal olema suuteline hindama väikekoha näitusasutust? See on oluliselt keerulisem ning kohalike olude tundmist nõudev tegevus kui keskuste galeriide hindamine. Veelgi enam, olukorras, kus KULKA komisjonile tuleb sadu ja sadu taotlusi, on komisjoniliikmetel veel raskem keskenduda ühe või teise taotluse tagamaadesse. Samas kui ministeeriumi all oli eraldi galeriide rahastuse komisjon ja taotluste hulk oli alla viiekümne. Ma hindan väga kõrgelt KULKA komisjoni professionaalsust, aga võrrelda isikunäitust, monograafia väljaandmist, välisprojekti ja galerii tegevust jne, seada need veel omakorda pingeritta ja nene vahel olemasolevad vahendid jagada – see on raske töö. Nüüd tehti see veel keerulisemaks.

Ministeerium jagab lubadusi rahaga, mida nad ei kontrolli

Kolmas probleem on see, et ministeerium õnneks(!) ei kontrolli KULKA komisjoni  (lubadus KULKA aluspõhimõtteid mitte muuta on sees ka koalitsioonilepingus). Kust tuleb ministeeriumil julgus väita, et KULKA võtab galeriide rahastuse üle? Kuidas on võimalik, et kunstinõunik jagab lubadusi ja garantiisid raha kohta, mida ministeerium ei tohiks kontrollida? Alles hiljaaegu otsustas KULKA komisjon mitte toetada kunstimuuseumite kunstioste, mis on selgelt kirjas sihtkapitali jaotuspõhimõtetes. Võibolla tõesti on saavutatud kokkulepped praeguse komisjoniga galeriide tegevuskulude toetamises, mille puhul kerkib rida teisi küsimus, millel praegu ei tahaks peatuda. Ent 2018. aastal toimub KULKA komisjoni valimine uuesti ning kaardipakk lüüakse segi.

Poolik otsus

Neljandaks on arusaamatu otsuste tegelik sisu ja nende esitlemist saatev retoorika. Soomre väidab, et „...ministeerium tagab Tallinna Kunstihoone tegevustoetuse nüüdsest täies mahus, näituste korraldamise eelarvet aga mitte“. See tähendab, et Kunstihoone ei ole KULKA alt väljas, vaid küsib näituste korraldamiseks ikkagi raha KULKAlt. Ehk lahendatud on ainult väike osa võrrandist. Miks ei tehtud otsust suunata ka EKL ja EKKM raha Kunstihoonesse ja viia ikkagi päriselt üks institutsioon KULKA alt ära? EKLile ja EKKMile erandi tegemine on enam kui kummaline, kuna siis oleks bürokraatia ju veelgi vähenenud ning oleks saanud väita, et päriselt on üks kunstiasutus välja viidud ja esitatud retoorikas oleks mingigi loogika sees. Aga selgelt on näha, et ministeerium Tallinna keskseid otsuseid tehes lähtub mingitest muudest põhimõtetest.

Ministeeriumil puudub tegevusplaan

Viiendaks, ministeerium väidab, et tegu on alles algusega ja eesmärk on järk-järgult institutsioonid KULKA alt välja viia. Probleem on selles, et parimal juhul järgmisel aastal saavutab ministeeriumi kunstirahastus 2007. aasta (!) taseme. Sellise eelarve tõusu juures jõuavad Kunstihoone tegevuskulud ministeeriumi rahastusest ette. Seega praeguse rahastusskeemi puhul ei ole institutsioonide KULKA alt viimine teostatav. Samas on on mulle korduvalt eravestluses väidetud, et kuskilt rahalaeva pole tulemas, mistõttu jääb arusaamatuks, mille arvelt ja kuidas järgmised institutsioonid KULKA alt ära viiakse. Ehk kui ministeeriumil on eesmärk, peab olema ka tegevuskava selle elluviimiseks. Minu soovitus on avaldada, kes ja millises perspektiivis on järgmised institutsioonid, mis viiakse KULKA alt välja. Sellest küsimusest on ministeeriumi esindajad senini kõrvale hiilinud, seega tegu on pelgalt ministeeriumipoolse oskusliku kommunikatsioonivõttega ja kohati ka seetõttu kogu otsus nii hämar tundub.

Kultuuris peavad olema kõik valdkonnad õiglaselt rahastatud

Kui me jõuame probleemi võimalike lahendusteni, siis ma käin välja mõnevõrra radikaalse idee. Me oleme kultuurivaldkonnas näinud, kuidas meil on mõned suured ja väga hästi rahastatud valdkonnad, kelle edulugude paistel ministeerium end soojendab. Minu ettepanek on kultuurivaldkonna rahastuse võrdsem jaotus. Ei saa normaalseks pidada seda, kui teatrivaldkond saab mitukümmend korda suuremat toetust kui kunstivaldkond. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus ühe suurema valdkonna rahastus on üks väiksemaid. Praegu tegeleb ministeerium kunstivaldkonnas vaesuse ümberjagamisega ja võimendab seda efektiivse kommunikatsiooniga , mis loob näilisuse, nagu tehtaks olulisi kultuuripoliitilisi otsusi.  Me oleme jõudnud olukorda, kus ministeerium peab eelisarendatud valdkondade pealt natukene tagasi tõmbama ja oma sisemisi ressursse õiglasemalt jagama. Seni, kuni ministeerium seda otsust ei suuda teha, ei ole võimalik ellu viia kunstivaldkonnas kultuuripoliitika põhialuseid ega koalitsioonileppe kultuuri osa. 

Markus Toompere

Tartu Kunstnike Liit

Juhatuse esimees

[1] http://www.kul.ee/et/uudised/kultuuriministeerium-korrastab-kunstivaldkonna-rahastamist

[2] http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf

[3] http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/pealelend-maria-kristiina-soomre-kultuuriministeeriumi-kunstinounik-3/

[4] http://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2274/Area/16/language/et-EE/Default.aspx

[5] http://g4.nh.ee/images/pix/eesti-keskerakonna-sotsiaaldemokraatliku-erakonna-ning-isamaa-ja-res-p-76318043.pdf