Ameerika näitekirjaniku David Lindsay-Abaire'i "Jäneseurg" on lugu ühe perekonna leinast ja süütundest. Kuidas hakkama saada perekonda tabanud tragöödiaga – väikese poisi surmaga?

Kui mõelda Madis Kalmeti viimaste lavastuste peale Linnateatri lavalaudadel, siis meenub Jon Fosse "Sügise unenägu", Richard Kalinoski "Koletis kuu peal", Marina Carri "Kassirabal" – kõik traagikanootidega psühholoogilised draamad. Näidendid, millega ühes rütmis tundub Madis Kalmeti süda tuksuvat, vajavad väga tugevaid näitlejatöid. Ja selles mõttes ei vali Kalmet kindlasti lihtsama vastupanu teed ja ei tee ka mugavaid valikuid: "Jäneseurg" on tükk, mille väärtus kahaneks pea olematuks kui seda ei kannaks silmatorkavalt tugevad rollilahendused.

"Jäneseuru" teema on käsitlemiseks keeruline ning näitlejad vahetavad emotsionaalse registri skaalasid mänglevalt ja kiiresti. Lavatajana Kalmet allahindlust ei tee – ei tekstile ega näitlejatele – kõik peab maksimumi peal töötama: kohaolek, emotsionaalsus, partneri tunnetus. Üks libastumine ja kaardimaja kukub kokku.

Elisabet Reinsalu Beccas on vaatamata sügavale leinale näha sisemist sära ja energiat, mis ränga katsumuse taaga all vaid veidi vaiksema ja järelemõtlevama tooni võtab. Väga veenvalt mõjub ka lavaline partnerlus Rain Simmuli Howiega. Abielupaar elab oma leina läbi pea vastandlikel viisidel, kuid lavalist ühtsust ja sünergiat see ei heiduta. Siit koorub veel üks tüki tugevusi: pealtnäha väga erinevad tegelaskujud sobivad kokku nagu pusletükid, erinevus täiustab, mitte ei lahuta.

Becca (Elisabet Reinsalu) ja Howie (Rain Simmul). Foto: Siim Vahur

Liis Lassi Izzy on üks komplekssemaid rolle. Vaatamata veidi rabedale algusele, suudab Lass Izzy meeldejäävaks tegelaskujuks kehastada. Ta leiab hästi tasakaalu kahe pooluse vahe: spontaansed ja pealtnäha läbimõtlematud teod ning väljaütlemised tõlgendavad samas ausust ja "lisafiltri" puudumist, et asjade olemust siiral ja otsekohesel moel mõista.

Epp Eespäev on kindlasti näitlejanna, kes ükskõik millise rolli tingimustes suudab selle nähtavaks mängida. Vaatamata väga tugevale näitlejate ansamblile, tuleb tunnistada, et Eespäev toob lavale astudes hetkega kohale ühe korraliku doosi lisaenergiat ja -väärtust. Jälle meenub Fosse "Sügise unenägu", kus Eespäeva kõrvalosa oli lavastuse üks meeldejäävamaid, mille energia, vaatamata tüki üldisele kõhetumedale atmosfäärile, soojalt ka saali viimasesse ritta kiirgas.

Eespäevale sobivad ekstsentrilise domineeriva femme fatale´i rollid (meenub näiteks eksabikaasa roll Alo Kõrve lavastatud tükis "See hetk"). Ainus risk, mis selliste rollidega kipub tekkima, on oht asi üle võlli keerata. "Jäneseurus" valitseb Eespäev aga oma rolli täpselt, teades, kus lõppeb särav ja domineeriv elumere laineid murdev primadonna, ja kust algab tundlikum ja mõtlikum väärikas naine, kes vahel, nagu kõik lihtsurelikud, peab tunnistama elu suurust inimese väiksuse ees.

Mikk Jürjensi kehastatud Jason on kindlasti kõva pähkel lavale toomiseks. Erinevalt teistest rollidest, tundub Jasoni puhul nagu oleks näitekirjanik lavastajale vabad käed ja tekstiraamatusse sulgude vahele tühjuse jätnud. Mis ei ole ka üllatav, kuna tegelaskuju ilmudes tekib korraks kahtlus, kas ta üldse teiste hulka kuulub. On tegu fantoomi või tõelise inimesega? Tundub nagu oleks Jasoni missioon tükis muutuda "võõrast omaks", inimeste sekka "sisse imbuda" ja omale koht tekitada. Iga Jürjensi lavaletulek on isesuguse iseloomuga ning lõpuks tekib mosaiigi mitmest tükist ühtne tervik.

Mikk Jürjens Jasonina. Foto: Siim Vahur

Vaatamata raskele teemale ja rõhuvale emotsionaalsele laengule, suutis Kalmet tükki sisse pikkida elegantse "eluga hakkama saamise" kerguse, huumori ja intelligentse hoiaku, mis kõnniks vaatamata elu keerdkäikudele alati justkui veidi jalad maapinnast kõrgemal, mitte silmini mudas. "Jäneseurg" on oma paradoksaalsel moel ka üdini positiivne tükk: tegelasi hoiab püsti justkui seletamatu hakkama saamise jõud ja see kannab ka tervet lavastust. Olgu see jõud teraapia, andestamine või olukorra aktsepteerimine. Jõud elada. Või elu jõud.

Tükist tuleb kaasa seletamatu ja kummaline lootuse noot, segu mõrust ja magusast, valusast ja helgest samal ajal. Seda toetas ka lava- ja valguskujundus, mis aitas kaasa atmosfääri, visuaalse lavapildi ja näitlejate vahelise sümbioosi ja ühtse terviku loomele.

Ainus bemoll, kui sedagi, on tõdemus, et tegu on üdini Ameerika näidendiga. Kordagi ei tekkinud tunnet, et see lavastuse tegevus võiks toimuda kuskil mujal kui Ameerikas. Vaatamata õnnestunud tõlkele ja suurepärastele näitlejatöödele, oli iga lause ja teksti stiil kantud võõrapärasusest. Loomulikult, ühe ameerika autori teos ei peagi kõlama nagu eesti teos, kuid kui rääkida puhtalt alateadlikus võtmes, siis tekitas see barjääri ja riigipiirilisest kontekstist tükk välja astuda siiski ei lubanud.

Kalmet näitab "Jäneseuruga", et valdab psühholoogilist sõnateatrit par excellence: elegantselt ja intelligentselt. Lavastusest jäävad meelde intensiivsed ja nauditavad sõnavahetused ja rütmimuutused kui pingpongi mängus. "Jäneseurg" on igas mõttes kõrge laenguga nii teema kui sõna poolest ning Kalmet lisab sinna juurde veel ka emotsionaalse ja rütmilise jõu.

Kalmet tõestab, et tasub vaid viimastel aastatel "moest läinud" psühholoogiliselt teatrilt meisterliku lavastuse ja õnnestunud näitlejatöödega tolm pealt ära pühkida ning sellest saab, nagu ajatule klassikale omane, taasavastatud uus.