Madis Kalmet "Jäneseurust": kusagil on maailm, mis on ilusam, õiglasem ja parem

11. veebruaril esietendub Tallinna Linnateatri väikeses saalis Madis Kalmeti "Jäneseurg", mis on tema viiekümnes lavastus. Helen Männik uuris intervjuus Kalmetilt nii värske lavastuse kui ka tema teatrimineviku kohta.
Öeldakse, et lavastajal on oma näidendipagas. Mis peab sind näidendi puhul käivitama, et ta leiaks tee sinu pagasisse? Mis on oluline? Mida sa otsid?
Kindlasti on enamus lavastajatel oma eelistused, teatud teemad, enda jaoks olulised küsimused tekstides, tundeskaala, mis just teda puudutab ja nii edasi. Suuresti on need valikud aga intuitiivsed, aastatega välja kujunenud. Seda on mõjutanud lapsepõlv ja vanemad, sõbrad, haridus, elukeskkond ja ühiskond laiemas plaanis.
Mind on huvitanud eelkõige näidendid, mis jutustavad mingit lugu. Lugu, millega saaks teatud tasanditel samastuda – nii mina ise kui ka vaatajad. Need lood aga ei saa olla triviaalsed, ainult olmelised.
Kindlasti peab seal peituma teine plaan, teatud ambivalentsus ehk lihtsamalt öeldes: saladus. Ja kindlasti peab ühendavaks sideaineks olema armastus. Seepärast on mind ka viimasel ajal huvitanud lavastada selliseid tekste nagu H. Boytchevi "Titanicu orkester" ja "Fenomen", M. Carri "Kassirabal", R. Kalinoski "Koletis kuu peal", J. P. Shanley "Kahtlus", J. Fosse "Sügise unenägu", O. Mihailovi "Vannutatud neitsid" ja nüüd hetkel lavastamisel olev Lindsay-Abaire’i "Jäneseurg".
Kui palju sul tekste pagasis on? Kas mõni ootab veel oma aega?
Kui rääkida üldisemalt n-ö lavastaja portfellist, siis igal juhul peab seal varuks olema vähemalt kolm-neli head näidendit, eriti vabakutselisel nagu mina, sest kunagi ei tea, kust võimalus tekib ja pakkumine võib tulla. Ja iga näidend igale poole ei sobi.
Sinu esimene lavastus esietendus 1981. aastal. Sellest on möödas 36 aastat. Kas see, kuidas sa inimesena oled muutunud, käib käsikäes sellega, mida sa lavastajana teed või taotled?
Jah, lavastajale tuleb selles töös kasuks nii elukogemus kui ka pikk praktika. Mäletan, kui rumal ja naiivne olin oma esimesi lavastusi tehes. Oli nooruslik uljus ja ambitsioonikus, maailma vallutamise tunne. Aga see kõik oli paraku üsna pinnapealne. Lavastaja kasvab oma eksimustest õppides. Valudest ning kannatustest karastudes ja ka õnnestumistest rõõmu tundes. Tuleb armastada teatrit, teksti, millega tegeled, ja näitlejat. Tuleb oma loomingulistes taotlustes olla kompromissitu. Inimene muutub, kui ta midagi hingega teeb. Nii ka lavastaja. Kuid aastatega ei tohi rutiini sattuda, lavastada lavastamise pärast. Need on teatud mõttes trafaretsed põhitõed, kuid need kehtivad.
Kui oluline on Linnateater sinu jaoks erinevatel aegadel olnud? Kuhu Linnateater sinu meelest liigub?
Linnateater on minu jaoks väga oluline teater. Olen pidanud ja pean ka edaspidi seda teatrit oma n-ö koduteatriks. Alati on tore siia tagasi tulla, ja õnneks on mul neid võimalusi ka olnud. Usun, et nii Elmo kui ka teater tervikuna igatseb väga üht korralikku suuremat saali ehk oma maja. Need praegused mänguruumid on end ammendanud. Samas on need omalaadsed ning spetsiifilised saalid kujunenud teatud mõttes selle teatri firmamärgiks. Kuid näitlejad ja lavastajad ootavad uusi väljakutseid, võimalusi ja impulsse. Kurb oleks, kui see väga huvitav ja võimekas trupp ära tüdineks ja ilma peale laiali lendaks.
Sinu eelnevad ning arvatavasti ka tulevased lavastused võib liigitada psühholoogilisteks draamadeks. Viimasel ajal on aga vohama hakanud lühivormid, sealhulgas ka stand-up ja muu selline. Kas psühholoogiline draama on hääbumas?
Ma arvan, et psühholoogiline draama ei kao kuhugi. Ehk on psühholoogilist teatrit liialt materdatud ning nimetatud kulunuks, tolmunud muuseumieksponaadiks – nagu kõik ekstreemsemad, radikaalsemad ja patoloogilisemad lavavormid oleks justkui see õige kunst. Kuid ei ole midagi uut siin ilma peal – kõik on juba tehtud, ja seda korduvalt. Nii-öelda vana hea psühholoogiline teater puudutab inimesi kõige enam. On suuri mõtteid, suuri tundeid – nii naeru kui pisaraid. Kõike seda, mida peidab endas elu ise.
Mis kõnetas sind "Jäneseuru" puhul?
"Jäneseurg" mõjus oma sügava inimlikkusega. Me kõik oleme elus pidanud kokku puutuma kaotuste ning leinaga. "Jäneseurgu" võiks nimetada ka teraapiliseks näidendiks, looks, mis teatud mõttes õpetab meid toime tulema traagiliste sündmuste ja leinaga. See on lohutav lugu, ma loodan – nii me tegijatena mõtleme. Autor ei ole teadlikult rõhutanud loo süngemat poolt, vaid avab ka inimlikud koomilised aspektid, sest ka kõige valusamate hetkede juures võib vallanduda vabastav naer. Selles mõttes on see näidend väga tšehhovlik. Ja muidugi on autor laenanud veidi ka Lewis Carrollilt, sest tõepoolest: just jänes meelitas väikese Alice’i urgu, kust too avastas seletamatu võlumaailma, ning ka Lindsay-Abaire tahab märku anda, et kuskil on veel maailm, mis võib olla ilusam, õiglasem, parem kui see, millega oleme harjunud.
Sinu lavastustes paistavad alati välja tugevad naisliinid. Kas otsid neid teadlikult või on see lihtsalt niiviisi kujunenud?
Arvan, et lihtsalt nii on juhtunud. Ent võimalik, et alateadlikult olen otsinud naise arhetüüpi.
"Jäneseurg" on sinu viies koostöö Jaanus Laagrikülliga. Mis teeb Jaanusest hea kunstniku?
Jaanusega ühendab meid ilmselt ühine maitsemeel. Mõttekaaslus. Saan teda usaldada. Samuti on meil välja kujunenud teatav ühiste märksõnade süsteem – me ei pea asju liiga pikalt arutama. Ta on täpne ning punktuaalne, töökas. Andekas.
Igal lavastusel on tähtaeg: esietenduse kuupäev. Kas lavastus saab päriselt valmis esietenduseks või hakkab sealt alles teekond pihta?
Ühest küljest peab lavastus esietenduseks valmis olema, kuid teisest küljest hakkab ta siis alles oma iseseisvat elu elama. Näitlejad tajuvad läbi publiku, kuhu on neil võimalik veel liikuda, millises suunas areneda, millist mõtet võimendada. Publik teatris on üks osa etendusest.
See on sinu 50. lavastus. Kas kõik lavastused on sinu jaoks samadel kaalukaussidel või on lavastusi, mis kummitavad ja saadavad sind veel praegugi?
On lemmikuid ja vähemlemmikuid ning neid, mis tõesti kummitama on jäänud, aga seda pean tunnistama: oma valikuid häbenema ma ei pea. Väga üksikud materjalid on olnud need, mida ma päriselt teha pole tahtnud.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Tallinna Linnateater