See on üsna kõikuva kvaliteediga film, mis nõuab heasoovlikku vaatajat. Linalugu algab üsna palaganlikult, see on ülepaisutatult teatraalne, lausa nii kehv, et esimese viie minuti jooksul võib tekkida kahetsus, et kinosaali üldse läksite. Pole hullu, see tõmbub hiljem veidi tagasi, samas heasoovlik vaataja ka harjub selle veiderdamisega pikapeale ära. Igal juhul, kui naispeategelane Fiona juba Pariisi jõuab, siis tasapisi tõmbub üle võlli veiderdamine tagasi lihtsalt tsirkusemaitseliseks veiderdamiseks. No prantslased, mis teha.

Filmi režissöörid Fiona Gordon ja Dominique Abel on ise peaosades ja nende peategelased kannavad samuti nende endi nimesid. Ka stsenaarium on nende kirja pandud. Tegemist on režissööride paariga, kelle jaoks niisugune veiderdav Fiona ja Domiga film on juba õige mitmes. Prantslased on paari soojalt vastu võtnud ja "Paljajalu Pariisis" on neljas samalaadne film, kus peategelasteks on naine ja mees tantsulisel ja kohati muinasjutulisel eksirännakul läbi maailma. See ongi nende leivanumber ja kaubamärk.

Fiona elab Kanadas, väikeses maakolkas. Ta saab ühel päeval Pariisis elavalt tädilt kirja, et teda tahetakse vanadekodusse panna. Fiona lendab Pariisi, kuid oh ebaõnne – tädi pole kodus ja ka naabrid ei tea, kus vanadaam olla võiks. Kohmakas Fiona kukub jõkke, jääb kogu pagasist ilma, selle leiab kodutu Dom, kes juhuse tahtel hiljem Fionaga kokku põrkab.

Dom armub naisesse kohe ära ja hakkab tal kannul käima kui koer. Koos minnakse ka vanatädi matustele, kes väidetavalt on surnud, kuid hiljem keerab seiklus veel pea peale ning tädigi tuleb mängu.

Lugu on boheemlaslikult lohakas, kuid samas elegantne, palju on tantsulist lavastust, on pantomiimi, on sõnalist osa, kuid palju on ka tummfilmilikkust. Tegelased on tummfilmilikult ülepaisutatud maneeridega. Filmis on palju efektseid kaadreid, näiteks öise Pariisi kohal turnimine. Kostüümidki on mõnevõrra ootamatud, ega ei arvaks ju, et Kanadast kohale lennanud maanaine kannab kitsast pliiatsseelikut või et mees tõmbab endale silma pilgutamata selga jõest leitud naiste kollase kampsuni, sätib õlale karvase ridiküli ning läheb restorani einestama. Kõik on kuidagi nihkes, kuid serveeritud nii nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.

Tegelaste juures on sümpaatne see, et nad on mõlemad ühtaegu küll kohmakad, kuid samas vabad. Neil on oma kompleksid ja hirmud, kuid samas on nad kartmatud ega lase eluraskustel end maadligi muserdada, kuigi ka neil on raskeid hetki. Nad tunduvad kohati nagu veidi ullikesed, kuid samas on nad vägagi intelligentsed.

See on vastuoluline ja kummastav film, võib küll öelda, et üdini prantslaslik. Eestlased sellise filmiga hakkama ei saaks. Või kui saaksidki, siis… Ma ei teagi, mis siis. Võimalik, et see oleks rahvuslik häbi ja režissöör löödaks masside poolt risti. Aga Fiona ja Dom on prantslased Pariisis, no eks need prantslased ole ju teadagi imelikud… Kui nüüd faktides näpuga järge ajada, siis Fiona Gordon on Austraalias sündinud kanadalane ning Dominique Abel on belglane. Nad kohtusid 80ndail Pariisis ning on sellest ajast saati olnud lahutamatud. Nad on filmimaailmas omaette fenomen ja kui te pole nende filme varem näinud, siis soovitan vaadata, saate sümpaatse kinoelamuse.

Treiler: