Muidugi ei saa alustada mujalt kui pealkirja tõlkest. No mida? "Hing anumas"? Kas see on Google Translate? Eks seda ole muidugi keeruline tõlkida, vast oleks tabavam olnud "Vaim vutlaris" või "Meel kestas", "Meel nõus" oleks veel diibim, aga las see jääda pealegi. Igal juhul on tegemist ühe viimase aja visuaalselt kõige erutavama filmiga, värvide ja efektide virvarr on nii muljetavaldav, et seda võib lausa orgastiliseks nimetada. Lugu ise aga pakub midagi hingele, see pole pelk märul, vaid melanhoolse alatooniga armastuslugu. 

Samas ei ole "Hing anumas" mingi uuema aja väljamõeldis, sellest on kinolinalegi jõudnud juba mitu versiooni, tuntuim neist 1995. aastal Mamoru Oshii käe all valminud Jaapani animatsioon, mida praegune filmiversioon ka üsna täpselt jäljendab. Visuaalselt on kõik peensusteni sama, kuid “päris” filmiversioonis mõjub see elavamana kui joonisfilmis. Eriti vinged ja mällusööbivad on robotgeishad, nad on seest õõnsaksvõtvalt kaunid ja hirmutavad samaaegselt. 

"Hing anumas" sündis jaapani mangana 1989. aastal ning see ilmus kuni 1990. aastani. Manga on jaapani koomiks. Žanriliselt kuulub see küberpungi valdkonda, no ja muidugi mõista on tegemist ulmelise looga.

Peaosaliseks on loos noor robotitüdruk, kes hakkab avastama oma päritolu. Ta pole tavaline robot, ta on hübriid masinast ja inimajust, tal on oma mõtted ja oma tahe, ta pole pelk käsutäitja, kuigi tema loojad püüavad teda kontrollida nii palju kui võimalik. Film jutustab sellest, kuidas ta hakkab oma juuri otsima, näitab robotinimese hingepiinu, portreteerib muutunud maailma, kus sajaprotsendilised inimesed on vähemuses haruldused, pea kõigil on mingi osa tehisliku vastu välja vahetatud. 

Uues filmis mängib peaosa Scarlett Johansson, kes teeb küll tubli töö, kuid kindlasti võib öelda, et saaks ka paremini. Mind hakkas häirima tema pingutatult masinlik kõnnak ja emotsionaalselt jäi tema rolliesitus samuti kuidagi eemalolevaks, mina tema esitusega kuidagi ei haakunud, pidi ikka ise kõvasti pingutama, et talle kaasa elada. Samas kõik muu tema ümber on niivõrd ahhetamapanev, et selle puuduliku näitlejameisterlikkuse või lavastajatöö võib ka andeks anda. Ega see lõppkokkuvõttes midagi nii hirmsat ka polnud, lihtsalt kõik ülejäänu oli sedavõrd efektne ja täiuselähedane, et oleks oodanud midagi paremat.

Kui veel millegi kallal iriseda, siis võiks öelda, et lõpp vajus ära. Aga seegi on filmide puhul üsna tavaline nähe ja midagi erakordselt halba seal ju polnud, lihtsalt tüüpiline imal lõpp, mille asemel oleks tahtnud midagi muud. 

Peab ütlema, et kriitikud ei ole seda filmi eriti soojalt vastu võtnud, nimetades seda tühjaks kestaks, viletsaks koopiaks, tuimaks, teada-tuntud radu järgivaks ja ebaseksikaks. Ma nende arvamustega päriselt ei nõustuks, pigem ongi ebakõla selles, et film on visuaalselt nii rabav, et tõstab ootused kõige muu suhtes kõrgemale kui tavalise keskpärase filmi puhul. No ja muidugi need kriitikud, nemad on ju näinud seda 1995. aasta animafilmi (minagi olen), kuid ei tasu siiski unustada, et praegused filmivaatajad ehk sel aastal alles sündisidki või õppisid alles tasapisi rääkima. Kes ikka on vaadanud palju oma sünniaastal valminud filme. Mulle just meeldis see, et tegemist oli otsekui animafilmi elustamisega ja ka 3D oli siinkohal väga äge. 

No ja mingit seksikust sellelt filmilt oodata… Kui seksikas sa ise ikka oleksid, kui sul oleks ainult aju ja sa oma keha ei tunneks üldse (valu, puudutusi, sooja, külma). Seks võib ju osalt peas toimuda, kuid eelkõige on see kehalise tajuga seotud, kui sellest pool puudub, siis on mõlemat pidi lihtsalt pool puudu ja ei saagi mingile seksikusele rõhuda. 

Igal juhul on tegemist niisuguse filmiga, mis peaks paljunäinud filmivaatajas tekitama kuhjaga erinevaid assotsiatsioone ja paralleele, see on omamoodi trippiv kogemus, isegi kui lugu või näitlejatöö teie jaoks lamedad tunduvad (aga ei pruugi, need võivad teile ka meeldida). Tegemist on filmiga, mida peaks omal nahal kogema ja soovitatavalt vaadake seda 3D-s.