Kellele ulmekad meeldivad, sellele on film kindlasti peibutav, kuid olge hoiatatud, tegemist on järjekordse looga, kus tegevustik areneb täiesti absurdselt lollilt. Tundub, et kosmoselaeva on sattunud kamp ajukääbikuid ning filmi jooksul näib, et neil polnud üldse aimu, mida nad sinna tegema läksid, kui ohtlik see missioon olla võib ja neil pole korrakski peast läbi vilksatanud mõte, et äkki nad ei jõuagi Maale tagasi. Igal juhul käituvad nad nii arulagedalt, et seda rumaluse paraadi vaadates on lausa piinlik.

Et filmi mitte päris mutta tampida, siis olgu öeldud, et kui lugu kõrvale jätta ja tegelaste jaburusse mitte süveneda, siis visuaal on hea. Väga efektne on see, kuidas on kujutatud kaaluta olekut, kogu tegevus toimubki kaaluta olekus, see kosmosereis toimub enamvähem tänapäeval ja enamvähem nende tehnoloogiliste vahenditega, mis meil on praegu olemas. See tähendab, et ei ole mingit kosmoselaevas tingi jalutamist, pole kunstlikku gravitatsiooni. Kosmoselaev ise on efektne, mitte liiga ülepingutatult futuristlik, üldiselt enamvähem ootuspärane, kuigi tänapäevaste kosmosejaamade kõrval tundub see siiski juba üsna luksuslik ja avar.

Lugu püüab olla võimalikult realistlik. Käib küll Marsi-missioon, kuid kedagi ei saadeta Marsile, sealt on kohale jõudmas pinnaseproovid, mida Maale ei viidagi, vaid neid hakatakse uurima Maa orbiidil kosmosejaamas. Miskipärast on meeskonnas vaid üks teadlane, kes nende proovidega tegeleb ja kel jutu järgi peaks olema vastav pädevus. Meeskonnas on veel venelannast kapten, naismilitaarist turvapealik, üks mehhaanik, arst ja jaapanlasest IT-spets. Militaarse treeninguga on pundis vaid kaks naist, kes enamvähem säilitavad kriisiolukorras kaine mõistuse ja teevad adekvaatseid otsuseid. Mehed käituvad nagu peata kanad, kes on juhitud hetkeemotsioonidest ega suuda olukorda kainelt hinnates näha suuremat pilti. Nad hakkavad lollilt riskima ja rapsima ning tulemuseks on katastroof.

Efektselt on kujutatud Marsi eluvorm, kuid ka see marslane on arusaamatult ajuvaba. Ühest küljest nagu primitiivne vorm, teisalt nutikam kui kõik jaama mehed kokku, ometi ei tõuse ta ülikiiresti arenedes kõrgemale algelisest tungist lihtsalt toituda. Filmis ei anta ka mitte mingit vihjet sellele, missugused võiksid olla olnud selle eluvormi mõõtmed Marsil või kuidas sellest punasel planeedil järele sai jääda vaid üks rakk. Kinolinal see aina kasvab ja kasvab, muutudes kiiresti agressiivseks. Ta oskab kasutada tööriistu, taipab põgeneda, peituda, oskab rünnata, kuid ei püüa kordagi luua mingit kontakti. Seda ei püüa ka meeskonnaliikmed. Nad isegi ei aruta kordagi selle üle, mis see asi olla võiks. Teadlane küll räägib, et iga rakk on nagu väike maailm iseeneses, kuid sellega asi piirdub, tulnukale ei anta mitte mingit tausta, tema puhul ei oodata mitte mingit ohtu, teda uuriv teadlane peab teda isegi nunnuks.

Veidrana tundub ka see, et niipea kui Marsi elusrakk leitakse, antakse sellest kohe kõigile Maal teada, on massilised rahvakogunemised, uudised, pidulikult antakse tulnukale nimi. Calvin. Minu vandenõuteooriatest rikutud mõistus ütleks, et pärast leidmist peaks olema enne rahvale uudistesse teatama tormamist mingi mõistlik ajapuhver, et enne nunnutamist ja nimepanemist täpsemalt välja selgitada, millega on tegemist. Kas see asi on ohutu või ohtlik.

No Calvin igal juhul näeb välja nagu nälkja, kassi, kaheksajala ja Alieni filmidest tuntud eluka ristsugutis. Ta on lüüme ja verejanuline. Ta küll ei suutnud kuidagi elada Marsi atmosfääris, küll aga ei valmista talle mingeid probleeme elus püsida avakosmoses ja trotsida leeklambi kuumust. Ta teeb efektselt lõpu peale laeva mehhaanikule (Ryan Reynolds), seda tänu mehhaaniku enda lollusele. Calvinil õnnestub üks-null teha ka teistega, ega see pole kogenud ulmefilmide vaatajale vast mingi ootamatu pööre, siin polegi oluline teadmine, et keegi või kui palju neid kosmosesse sattunud lolle astronaute surma saab, vaid oluline on jaht. Selle käigus on efektseid ja võikaid stseene, lastele ei soovita.

Jabur on, et niisuguse missiooni puhul on kosmosejaam nagu hõre sõel. Maaväline eluvorm pääseb laborist välja (ja hiljem avakosmosest tagasi jaama) nii totakal viisil, et tahaks pead vastu seina peksta või piinlikkust jõuetu naeruga varjata. Kui tõesti selline käpardite punt, alustades kosmosejaama planeerijatest Maal, mingi võõramaise eluvormi enda valdusse saab, siis pole ime, kui meil pikka pidu enam ei oleks. Nagu ka filmis juhtub.

Filmile au andes tegelased ikka ponnistavad lõpuni välja ja pinget siiski hoitakse. Päris sellist momenti ei teki, et tahaks saalist välja jalutada, kuigi rumalus on tõesti tappev. Siin filmis sõna otseses mõttes. Lõpuks mõtleb jaama arst (Jake Gyllenhaal) välja plaani, mille abil saaks vältida tulnuka Maale jõudmist. Toimub veel viimane ja küllaltki paeluv agooniline heitlus. Märulit on siin millimallikaliku tulnuka kohta küll kõvasti. Meeskonnaliikmed surevad nagu kärbsed. Ainus tegelane, kelle surmale kaasa võiks tunda, on teadlane Ariyon Bakare kehastuses. Teiste hukkumine paneb kaasatundmise plaanis õlgu kehitama, sest nende tegelaskujud ei ole nii piisavalt vaatajale välja arendatud, et neile jõuaks kuidagi kaasa elama hakata. No Reynoldsi surma tasub vaadata lihtsalt sellepärast, et see on massidele suunatud ulmefilmi kohta üsna võigas.

Kui teid ei häiri tegelaste napakas käitumine ja üldine lame ning etteaimatav lugu, siis efektide pärast tasub filmi vaatama minna küll.

Treiler: