Sotsiaalantropoloog Aet Annist: tänapäeva edukultus lõhestab ühiskonda
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kellega arutleti ühiskonna kihistumise ja migratsiooni sõlmpunktide üle.
Aet Annist rääkis, et Eestis viimase 25 aasta jooksul üha enam esile kerkinud edu diskursus suurendab kihistumist, mis mõjub ühiskonnale lõhestavalt.
"Probleemsem koht, kus me peaks järele mõtlema, on see, kas meie eesmärk on muutuda hierarhilisemaks ja rõhutada edu, mis on Eestil olnud selgelt koguaeg silme ees. Üksikisikud peavad olema edukad, me julgustame edukust ja rõhutame seda. Ma kardan, et pikemas perspektiivis ei ole see motiveeriv ühiskonnale tervikuna ja üksikisikutele, kes selle terviku loovad. Me peaks suutma rohkem motiveerida ka seda keskmist inimest, kõigil on ju mingisugune saavutusvajadus. See ei saa toimuda läbi selle, et me rõhutame ainult kõige edukamat, me peame suutma rõhutada ka teiste inimeste väärtust ja võib-olla just seda suutlikkust toimida koos ja toetada üksteist – luua vastastikest väikestest positiivsetest žestidest koosnevat ühiskonda. Kui me viimased 20 aastat oleme oluliseks pidanud majandust, siis sotsiaalne pool on jäänud varju ja sellel on olnud teatud inimestele väga rängad tagajärjed. Me maitseme selle vilju veel tänagi, osaliselt läbi selle, milliseid valikuid inimesed teevad ja kuidas nad üksteisesse suhtuvad, kas põlgusega ja hierarhiate tasandilt või lähtutakse ka muudest väärtustest kui edu," arutles ta.
Alates Euroopa Liitu vastuvõtmisest 2004. aastal, on Eestis üha kasvanud emigratsioon, milles Annist näeb samuti seost kihistumise probleemiga: "See on üks selge muutus, mis on seda maastikku ja inimsuhteid palju mõjutanud. Ka seda kihtide kujunemist ja seda, kuidas neid on teatud mõttes võimalik raputada – seeläbi, et inimesed on muutunud mobiilsemaks kui nad varem olid. Teisest küljest on aset leidnud selle kihistumise süvenemine ja selle väljendumine väga erinevatel viisidel."
Annisti üks viimase aja peamisi uurimisteemasid ongi migratsioon ja selle mõju inimesele: "Mind huvitab kõige rohkem see seltskond, kes on jäänud muutuste rataste vahele, kes on kaotanud oma sotsiaalset kapitali ja kellel puudub võime koondada tugevaid sotsiaalseid suhteid, et teatud raskustest välja pääseda. Osadel gruppidel on erinevatel asjaoludel seda võimet vähem, nad on sattunud sellesse olukorda teatud sotsiaalsete positsioonide tõttu. Mind huvitab, kuidas see sotsiaalne ilmajäämine jätkub siis, kui nad liiguvad Eestist ära. Osaliselt on võimalik seda kapitali ka taastada. Seda on näha sellest, et osa rahast, mis välismaal teenitakse, tuuakse tagasi Eestisse ja pannakse kohe selle teenistusse, et pisut sotsiaalses hierarhias tõusta ja paigutada ennast tasandile, kus on juba mugavam ja saab oma saavutuste üle uhkust tunda."
Sotsiaalset positsiooni kihistunud ühiskonnas aitab parandada ka lahkumisega saavutatav sümboolne kapital. Paljud lahkujad on pärit maapiirkondadest, millel on pikalt olnud negatiivne kuvand ja lahkudes leitakse elukeskkond, mis on väärtuslikum ka ülejäänud ühiskonna silmis. "Osades piirkondades lahkutakse pigem välismaale, veel kaugemale kui lihtsalt Tallinna tööle. Kui nad seda teevad, siis nad sisenevad uude väärtusmaailma, teise sümboolse kapitali tsooni. See on justkui väike krediit, mis tõstab nende eneseväärikust ja mida nad saavad ka teistele esitada, et oma sotsiaalset kapitali tõsta," selgitas ta.
Annist elab ja töötab Inglismaal, kus on veelgi selgemini näha, kuidas kihistumise loodud barjäärid eraldavad ühiskonna erinevaid gruppe teineteisest. "See on üsna hämmastav, kui kiiresti on võimalik luua sellised kihid, mis on üksteisest niivõrd erinevad, et peaagu polegi võimalik tajuda neid osi ühe ühiskonna liikmetena. Rääkides sellest motiveeritusest ja sellest, et ühiskond peaks toimimiseks suutma motiveerida kõiki oma liikmeid sellesse panustama, siis väga kihistunud ühiskondades ei ole osadel inimestel mingisugust motivatsiooni. Igapäevaelus on selline kihistumine vahel tõesti šokeeriv, see kui erinevad inimesed on. See väljendub näiteks selles kui erinevad tulemused on hariduses – seal on maailma parimaid koole ja samal ajal on seal väga suur hulk koole, millest lahkuvad 15-16aastased noored, kes pole õppinud isegi lugema," kirjeldas ta kihistunud kultuuriruumi probleeme.
Aet Annisti vanaisa oli kirjandus- ja rahvaluuleteadlane August Annist, kes tõlkis eesti keelde ka Homerose eeposed "Iliase" ja "Odüsseia". Arutledes nende Euroopa kultuuri alustekstide tähenduse üle tänases maailmas, leidis Annist, et need võiks anda mõtteainet sellest, kuidas kultuuriruume piiritletakse. „
"Neid võiks vaadata kasvõi selle pilguga, et kui arbitraarne või juhuslik on see kultuuride kujunemine. Kuidas see, mida me peame täna Euroopa kultuuriks, sel hetkel koosnes igasugustest erinevatest selle piirkonna liikumistest, millel ei olnud selgeid piire. Me oleme need piirid ise mingil hetkel ise tõmmanud. Temaga oleks olnud väga huvitav nendel aktuaalsetel teemadel vestelda. Ma usun, et talle ei oleks istunud selline käre ja ennasttäis rahvuslus, mis on praeguses Euroopas pead tõstmas. Osaliselt selle tõttu, et tal oli ees väga hea pilt erinevate rahvaste müütilistest tekstidest, mida võrreldes nägi ta selgelt, et need on kõik poolmüütilised ja rahvust loovad, mitte mingit algrahvust peegeldavad," rääkis Aet Annist.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme