“Juba Bartóki Viiulikontserdi esimesed haprad, ebamaised helid panid kuulaja uutmoodi hingama. Janseni juures lummab parema käe töö: see on absoluutselt poognaga  kokku kasvanud, liigutused meenutavad rohkem embust kui strihhitehnikaks kutsutavat,” tunnustas kriitik. Seekord, 22. märtsil Estonia kontserdisaalis ja järgmisel õhtul Vanemuise kontserdimajas on Jansen meie publiku ees koos Stockholmi Kuningliku Filharmooniaorkestri (Royal Stockholm Philharmonic Orchestra) ja dirigent Sakari Oramoga ning ettekandele tuuakse Pjotr Tšaikovski kontsert viiulile ja orkestrile D-duur op. 35.

Eelmise aasta suvel koostas raadiojaam Classic FM loetelu, kuhu kuulub 25 maailma parimat viiuldajat läbi aegade. Janine Janseni juures on muu hulgas märgitud, et tema puhul tekib tunne, nagu oleks too Bachi spetsialistina ja vapustava romantilise tooni poolest tuntud hollandlanna püsinud maailma esirinnas juba terve igaviku. Sel kuul on ka Eesti publikul taas võimalik veenduda selle väite tõepärasuses.

Janine Janseni peadpööritava kiirusega kõrgustesse sööstnud karjäär on teinud temast tõepoolest meie kaasaja ühe nõutuima ja armastatuima viiuldaja. Põhjusega, sest tema edu on võrdselt suur nii kontserdisaalides kui digimaailmas. Kuidas on see teostunud ja mis võib olla tema eduloo taga?

Naljaga pooleks võib ju nõustuda, et tema albumite müügiedus on mänginud oma rolli modellimõõtu viiuldaja kaunid fotod plaadiümbristel. Ometi ei saa mööda vaadata kõigest sellest, mis avaneb nende ümbriste sees. Huvitavaid näiteid muusikute ja publiku tagasiside kohta pakub Hollandi filmilooja Paul Coheni täispikk dokumentaalfilm “Janine” (2010). Film annab võimaluse piiluda veidi tema argipäeva, mis on täis puhast muusikat, kontserte ja proove, aga ka lõputut reisimist ja elamist hotellides. Dirigent Paavo Järvi, kes on Janseniga andnud palju kontserte ja teinud koos temaga ka mitmeid edukaid salvestusi (nt Beethoveni ja Britteni viiulikontserdid), ütleb viiuldajat filmis iseloomustades muu hulgas järgmist: “Tema pillimäng on nagu ta ise. Tõeliselt soe, puhas ja siiras tunnetus ning väljendus. Seal ei ole midagi võltsi, toodetut ega ettevalmistatut. Kõik sünnib siin ja praegu ning on lõpuni aus. Nagu lastel”.

Muusikalised juured ja head õpetajad

Janine Jansen on pärit Hollandist Utrechti lähedal asuvast väikelinnakesest Soestist. Ta sündis muusikute perekonnas: ema on laulja, isa organist ja klavessiinimängija nagu ka üks tema vendi. Teine vend mängib tšellot Hollandi Raadio orkestris.

Üllatav on fakt, et Jansen, kes näib olevat viiuldaja rolli justkui valatud, soovis lapsena mängida hoopis tšellot. Peale jäi siiski vanemate soov tuua perekonna instrumentide sekka veidi vaheldust ja nii alustas Janine kuueaastaselt viiuliõpinguid. Ilmselt on see otsus, mida keegi ei kahetse.

Tüdrukutirtsu esimene õpetaja oli Coosje Wijzenbeek, kellelt ta sai kaasa sügava armastuse kammermuusika vastu. Viiuldaja on öelnud, et tema arvates aitab kammermuusika mõista muusika tõelist olemust. Musitseeritakse koos, kuulatakse üksteist, reageeritakse vastastikku, ollakse teadlik kõikidest häältest, partiidest ning oma osast tervikus.

Väga eriline side tekkis Janine Jansenil ka oma järgmise õpetaja Philippe Hirschhorniga, kes tõstis vaid paari aastaga tema viiulimängu uuele tasemele. Riias sündinud Hirschhorn võitis 1967. aastal maineka

kuninganna Elisabethi konkursi Brüsselis ning oli edukas solist nii idas kui läänes. Hirschhorni ja Janseni tunde saatnud vaimustus oli mõlemapoolne, kuid kahjuks katkestas koostöö õpetaja lahkumine 1996. aastal. Üheks peamiseks temalt saadud suuniseks jäi õpilase sõnutsi veendumus, et pole olemas õiget või valet muusika tõlgendamise viisi ega ka absoluutset täiuslikkust.

Seejärel sai Janseni õpetajaks vene rahvusest kogenud viiuldaja Boriss Belkin, kellega võeti fookusesse viiulikontserdid ning lavanärv. Janine’i sõnutsi on väike lavanärv muide alati omal kohal ja isegi aitab keskendumisele kaasa. Sellegipoolest pole ta osalenud suurtel konkurssidel, kuna leiab, et ei saa seal olla päris tema ise ega musitseerida nii vabalt kui sooviks.

Debüüdist tippu

Janine Janseni esimene suurem ülesastumine toimus Amsterdami Concertgebouw’s aastal 1997. Võitnud 19-aastasena hollandlaste südamed, ootas ees tee maailma suurtele lavadele.

Aastal 2002 valiti Janine Jansen BBC talendiprogrammi “Uue põlvkonna artistid” (BBC Radio 3 New Generation Artists). Selles osalemine andis talle võimaluse esineda suurtel lavadel (nt Wigmore Hall Londonis), teha koostööd orkestritega, seda nii kontsertidel kui ka salvestustel. Jansen hindab salvestamise perioode kõrgelt, pidades neid väga olulisteks õppetundideks, kus peab suutma ennast kuulata ja hinnata kuni väikseima detailini.

Samasse aastasse jääb ka tema debüüt Londonis koos dirigent Vladimir Ashkenazy ja Londoni filharmooniaorkestriga (Philharmonia Orchestra). Kolm aastat hiljem toob lavatee Janseni BBC “Promsile” ning seal esitatud Mendelssohni viiulikontsert kinnistab ta lõplikult suure muusikaelu kaardile. Tänaseks on ta esinenud kõigi maailma paremikku kuuluvate orkestrite ja dirigentidega.

Kammermuusika kui edu võti

Nagu juba mainitud, hindab Janine Jansen väga kõrgelt kammermuusikat ning seda peetakse üheks tema edu saladuseks. Tema altviiuldajast sõber Maxim Rysanov on öelnud, et Janine’i suurim anne on aimata ette ansamblipartneri iga kavatsust. Samamoodi mängib ta ka viiulikontserte – olles partner kõikidele orkestrantidele, inspireerides igaüht. Hetkes sündiva muusikalise elamuse salaretsept.

Oma kammermuusikavaimustuse jagamiseks asutas Jansen Utrechtis kammermuusika festivali (Chamber Music Festival in Utrecht). Selle kavva kuuluvad lisaks kontsertidele ka kohtumised õpilastega, et tutvustada neilegi kammermuusika hingeelu. 1998. aastast on ta kuulunud ansamblisse Spectrum Concerts Berlin, mida tuntakse maailma ühe mainekama kammermuusika kooslusena. Tema kammermuusika partnerite hulka kuuluvad näiteks pianistid Leif Ove Andsnes, Jean-Yves Thibaudet, Itamar Golan ja Kathryn Stott, vioolamängijad Julian Rachlin ja Maxim Rysanov, tšellistid Torleif Thedéen ja Mischa Maisky.

Siin ja praegu

Keegi on kunagi tabavalt öelnud, et tänapäeval on peaaegu kõik viiuldajad Paganinid. Jah, Classic FM on arvanud Paganinigi (1782–1840) oma kõigi aegade 25 parima viiuldaja valikusse, seda eelkõige tema mängutehnika tõttu. Ajal, mil Paganini oma kapriise esitas, oli see midagi ulmelist ja kättesaamatut. Mis aga teeb tänapäeval ühe viiuldaja teis(t)est paremaks? Mida inimesed otsivad ja miks publik just “teda” armastama hakkab? Janine Janseni puhul saame tõdeda, et koosnegu tema saladus mistahes osadest, tema edu muusikamaalimas on fenomenaalne, plaadimüük suurepärane ja kontserdisaalid kuulajaist tulvil.

Olen vahel mõelnud, et võibolla on tegemist võluriga. Istud, kuulad ja oled justkui võlutud sellest, mida kuuled. Tema mäng on siin ja praegu. Kõik sünnib kohapeal. Iga noot ja muusikaline mõte on läbi kuulatud, oskuslikult suunatud ja vastab muusika loogikale. Ta on nagu laps, kes uuesti ja uuesti vaimustub kõigist nootidest ja ruttab siis neid loogiliselt järjestama. See on justkui muusikaline pärlikee, mida publiku silme all ritta seatakse, nii helides kui ka viiuldaja kehakeeles. Jansen ise ütleb, et ta ainult annab ja annab. Ja nii see tema arvates peabki olema. Teisiti ta ei kujuta muusika taasloomist ette.

Seda on kuulda ka tema mängus. Lisaks suurepärasele pillivaldamisele on selle taga ka soe inimene, kes hoolib teistest ja soovib nendega jagada oma suurt muusikaarmastust. Niimoodi läheb ta pärast kontserti ka publikuga kohtuma. Tänuliku ja naerusuisena.

Ka turundus pole tänapäeva muusikamaailmas vähetähtis. Nähtavam on see muidugi popmuusikas, ehkki on samavõrra oluline süvamuusika maailmas. Janine Jansen tegi valiku – otsustas olla klassikalise muusika superstaar. Ja seda ta on! Täpselt nii on teda ka turundatud. Temast kirjutatud artikleid kaunistavad suurepärased fotoseeriad. Tema salvestused on kättesaadavad kõigis digitaalsetes muusika jagamise keskkondades (iTunes, Spotify jt), sealjuures oli ta iTune’is esimene omalaadne. Ta on ajakirjade kaanetüdruk nagu supermodellid või kuulsad näitlejad. Temast on välja antud isegi ajakirja “Janine” erinumber, kus piltidele lisatud ka üht-teist temast endast, sealhulgas neidki fakte, mis võiksid huvitada laiematki publikut.

Mitmetes intervjuudes ja artiklites on Jansen rõhutanud, et iga tegevus ja eluviis vajab tasakaalustamist. Nii tegi ta mõne aasta eest oma tihedas kontserdigraafikus ootamatult ligi pooleaastase pausi. Paljusid see üllatas, kuid kui kujutleda end kas või hetkeks tema rollis, on seda lihtne mõista. Enamasti annab ta iga nädal kolm-neli kontserti ja need toimuvad maailma eri paigus. Reisimine on nii sage, et kehal pole ajavööndist enam aimugi. Ja niimoodi juba aastaid. Ometi suudab ta igal kontserdil anda endast 150% , kuna teistmoodi ta lihtsalt ei oska.

Ilmselt suudaks Jansen iga instrumendiga imet teha, kuid parim viiuldaja väärib ka parimat pilli. Tema käsutuses on Stradivariuse 1707. aastast pärinev “Rivaz-Baron Gutmann”, mille on talle austusega laenutanud Dextra Musica. Viiuldaja sõnul on just see pill talle õige, seda instrumenti ta armastab ja vajab. Piisavalt tugeva ja ühtlasi pehme häälega ning kõlas varjundirohke. Stradivariust paitavad läbi Janine’i käe Dominique Peccatte’i ja François Tourte’i poognad.

Kirjatöö pakkumist vastu võttes mõtlesin, et Janine’ist annab palju kirjutada. Tegemist on ju superstaariga! Kuid kirjutades seisin ühtäkki silmitsi faktiga, et sõnad said otsa … Mida siin ikka kirjutada, kui tegelikult sooviks Janine Jansenit ainult kuulata ja kuulata.

Ilmunud ajakirja MUUSIKA märtsinumbris