"Ükskõik kuhu ka täna Venemaal või Kasahstanis minna, siis inimesed küsivad, kuidas Lembitul läheb, mida ta teeb ja saadavad tervisi. Meil on vedanud, et see on niimoodi. Võib-olla oli Georg Ots eelmine inimene, kes oli sel moel Eesti märgiks muutunud. Kahju on, et see niimoodi praegu on läinud," rääkis Peeter Simm "Aktuaalsele kaamerale".

"Lembitu fenomen oli see, et ta oli eelkõige suurepärane inimene, kolleeg, sõber, isa ja imeline näitleja. Temal oli see väärtus, mis on elus, paigas. Temaga vesteldes, ükskõik millest, tundsid ennast alati hästi. Teemadering siin garderoobis, kus olime üle 20 aasta koos, oli täidetud erksatest mõtetest, jutuajamistest, kirjandusest, kunstist, teatrist, elust, inimestest, huumorist. Temaga oli koos rõõmus ja hea olla," kirjeldas Ain Lutsepp.

"Ta oli üks nendest väga haruldastest, kelle kohta saab öelda "suur näitleja". Väga professionaalne, aga ka väga tähelepanelik kõikide teiste suhtes. Tal oli rõõmus meel ja ta oli uudishimulik selles mõttes, et jälgis väga tähelepanelikult igasuguseid tärkava meisterlikkuse ilminguid noorte hulgas ja pani seda väga tähele ja juhtis sellele rõõmsalt tähelepanu. Üldse väga hooliv, südamlik ja väga hea huumorimeelega inimene," rääkis Priit Pedajas.

"Peale selle, et ta oli hea kolleeg ja õpetaja, ta oli mulle ka sõber. Ta aitas mind väga palju, aitas ja toetas," sõnas Hendrik Toompere jr.