Britt Ed Sheerani omapäraseimaks tunnusjooneks võib pidada seda, et tema kohta on pea kõigil mingi arvamus. Suhteliselt tähelepandamatu välimusega ja mitte ka eriti pretensioonikat muusikat viljelev noormees suudab kuidagi ärritada väga paljude maitsenäsasid, ükskõik, kummas suunas siis.

Need, kes mainstreami peale põlgavalt „Fuih!“ ütlevad, kiruvad teda maapõhja kui üksluiste pubinurka sobivate kitarripalakeste tinistajat. Teistele on ta omamoodi ebajumal, olles pärjatud loendamatute auhindade hulgas nii Briti parima meesartisti kui ka läbimurde auhinnaga, lisaks veel ka paar Grammyt.

Minul pole kvaliteetse mainstreami vastu midagi nind Ed esindab seda kõige paremas võimalikus võtmes. Ma ei kujuta ette teist muusikut, keda ma viitsiksin üksinda keset Saku Suurhalli lava seismas vaadata ja ometi suudab ta terve saali ära täita, tehes selleks praktiliselt mitte midagi. Üksik õnnetu poiss, sünnipäevatorbik peas ja luuper jala all, valitseb teise jala varbaga suurepärased tuhandeid pealtvaatajaid.

Edi fenomen seisnebki ilmselt nii mõnusas ja kaasahaaravas popmuusikas kui ka väga suures osas tema enda muhedas isikus. Olgem ausad, särki rebivat ja six-packiga uhkeldavat hurmurit ei saa temast kunagi, kuid oma naabripoisiliku oleku ja sassis punase peaga on ta võlunud terveid horde. Ta on väga aval, ei häbene enda üle naerda ja tihti kajastub see tugev eneseiroonia ka lugudes.

Kolleeg alles hiljuti kurtis, et enamik Sheerani lugusid räägib sellest, kuidas ta omal ajal kooli pooleli jättis ja kuhu nüüd jõudnud on. Tõsi on see, et tema elust räägivad tõesti mitmed lood, kuid see ongi peamine osa tema naabripoisi imagost, nõudes sellega nii tunnustust kui ka kaasa tundmist. Sest kes ei elaks kaasa ajalehepoisist miljonäriks eduloole või julgeks südant mitte avada Azheimerisse surnud vanaisast rääkivale loole („Afire Love“ albumilt „X“).

Sheerani kolmas, käesoleval kuul välja tulnud album  ÷ ("Divide") on juba purustanud mitmeid seniseid rekordeid. Kaks värsket hitti "Shape of You" ja "Castle on the Hill" avaldati juba jaanuaris ning jõudsid edetabelite etteotsa nii Suurbritannias, Saksamaal kui ka Austraalias. Lisaks sai Sheeranist esimene muusik, kelle kaks lugu jõudsid üheaegselt US top 10 sekka.

Sellist ei edu ei saa plaadile kuidagi pahaks panna, kuna tegemist on järjekorras kolmanda ja tundub, et ka kõige parema ülevaatega Sheerani loomingust. Ta ei kipu oma žanrist välja, kuid suudab selles püsida nii mitmenäoliselt, et iga lugu on värske sõõm. Loomulikult ei puudu juba esimest loost viited piinatud noorele kunstnikuhingele, mis nüüd rõõmsalt auhindu korjab, kuid kes siin nuriseb.

Plaadilt leiab nii lüürilisi ballaade kui ka kergelt iiripärast muusikakeelt, mis peaks varbad liikuma panema ka kõige hullemal popivaenlasel. Sheerani käekiri on selgelt tuntav igas loos ja sõnas ning see ongi see pidepunkt, millega ta enda küljes hoida suudab. Tema looming on tema enda nägu ja ta on selles üdini aus.

Mõnusa naabripoisi mõnus muusika, mis vallutab maailma ja on kindlasti seniilmunutest parima albumi tiitlit väärt. Ta tegi seda jälle!