Kunstiministeerium: Kaido Ole on rahvakunstnik, Anu Põder on naiskunstnik? ({{commentsTotal}})

Kaido Ole
Kaido Ole Autor/allikas: Elena Vareiko

Hiljuti ilmus trükist ajakirja Kunst.ee 2017. aasta esimene number. Kahtlemata vääriks Kunstiministeeriumi tähelepanu kogu ajakirja number, ent see oleks korraga kontimurdev ülesanne nii mulle kui teile, head lugejad. Seetõttu hakkasin lihtsalt otsast lugema.

Kirjutasin hiljuti kunstikriitikute kirjutatud avalikest kirjadest. Seejuures heitsin artiklis näitena toodud kahele kirjale ette lugeja abstraktsust. Mis mõtet on kirjutada isiklikku kirja, kui selle adressaat on sama abstraktne kui iga teise kunstikriitilise artikli lugeja? Kunst.ee avaartikliks olev Anders Härmi ja Marten Esko arutlus "Värdjad kunstisaalis ehk rahvakunstniku sünd "Nogank Hoparniisil"" seevastu teeb just seda, mida mina avaliku kirja kui formaadi peamise tugevusena näen: see pöördub kellegi poole. Antud juhul pöörduvad autorid teineteise poole. Kuivõrd nad teineteist tunnevad, lähtuvad nad oma repliikides sellest, mida nad teavad teist teadvat. Ühise keele ajaloo ja teadmiste spekter on nii avar, et see võimaldab tekstist ära jätta terve hulga liigseid selgitusi, mida klassikaline artikkel rikkalikult kasutab, kuivõrd artikli kaudne eesmärk on abstraktset lugejat informeerida, mitte temaga dialoogi pidada.

Siit ei maksaks järeldada, justkui Esko ja Härm ei kirjeldaks näitust. Kuid seda tehakse märksa abstraktsemal viisil kui reportaažlikus ülevaates, või analüütilises kommentaaris. Pigem teineteise jaoks maamärke paika pannes: „Kõnealuse näituse motiivid ja detailid kaardistavad sisuliselt kogu tema senise loomingu. On otsesed karakterikordused hiljutisematelt näitustelt, rattal balansseerivad motiivid 2012. aasta Kumu näitusest, üks maaliring viitena 2008. aastale Draakoni galeriis, põlevate majade motiiv 2006. aastast Tallinna Kunstihoone galeriis jne.“ Ning Härm juhindub Esko seatud sihist: „…mingis mõttes on see tõesti retrospektiiv,“ kuid sealjuures on kahe kriitiku arutluse dialoogilisus siiski tagasihoidlik. Härm jätkab: „… aga mentaalne retrospektiiv. See on totaalselt eneseküllane näitus mis ammutab energiat enesekindlalt ja halastamatult iseenda saba järades.“

Teineteisele suunatud repliikides on otsesed pöördumised harvad ja sisuliselt räägitakse eelkõige sel teemal, kust endal pigistab, mitte teemal, millele teine jutu juhtida üritas, kui üritas. Ja Marten Esko paar korda siiski üritas ning Härm siis oma repliigi lõpus ka vastas, kui vastas. Nii lõpetab Esko ühe järjekordse monoloogi autokriitilise tõdemusega: “Samas ei ole me veel puudutanud seda kõige suuremat teemat, maaliiinstallatsioone “Eesti algus” ja “Eesti lõpp.”

Järgneb leheküljepikkune monoloog Härmilt, mis lahkab Kaido Ole loomingulist arengut, ning lõpeb tõdemusega: “Sellele moodustab, aga täiesti vastandliku pooluse paatoslik “Eesti algus” ja “Eesti lõpp”, mis minu arust paigutub tema loomingus ühte pikalt olemas olnud kõrvalteemasse.”

Esko ja Härmi artikli järel on toimetus ära toonud kolm anonüümseks jäetud autori eitavad vastust ajakirja toimetaja ettepanekule kirjutada Ole näitusest. See sunnib paratamatult kahtlustama, et ka Esko ja Härmi dialoog sündis dialoogina seetõttu, et kumbki ei tundnud end vormis olevat Olest üksi kirjutada. Kuid selmet kirjutada koos terviklik artikkel, esitavad nad teineteisele skitse millest ja kuidas Ole näitusega seoses võinuks kirjutada.

Tõsi, kooskirjutamine on omaette spetsiifiline formaat, kuid Härmil on selles kogemusi, nii on ta korduvalt kirjutanud koos Hanno Soansiga ja võibolla ka kellegi kolmanda või neljandaga. Ning nagu Eskoga peetud arutlusest ilmneb, on tal sellest kogemusest ka positiivsed mälestused. Kuid millegipärast on Härm ja Esko seekord otsustanud hoiduda lugeja pimestamisest kahe pea põkkumisel sündiva intellektuaalse tulevärgiga, ning esitavad selle asemel kahe kunstikriitiku paduintellektuaalset kukepoksi.

 

Mehed arutlevad, naised vestlevad

Kõnealuses, äsja ilmunud 2017. aasta esimeses Kunst.ee-s mille avab Esko ja Härmi arutlus, ilmus ka teine täpselt samasuguse vormiga tekst: Eha Komissarovi ja Rebeka Põldsami vestlus "Anu Põdrast ja feminismist".

Tänapäevases võrdõiguslikult teadlikus ja poliitiliselt korrektses maailmas hakkab loomulikult kohe silma, et kui Esko ja Härmi teksti on toimetuse poolt kirjeldatud kui „arutlust“, siis Komissarov ja Põldsam kui naised "loomulikult" ei arutle, vaid "vestlevad".

Tegelikult ma usun, et toimetaja lihtsalt otsis sünonüüme kahe sarnase formaadiga teksti kirjeldamiseks, ent sisuliselt on nende kahe teksti teineteisest eristamine – olgu teadlik või mitte – täiesti põhjendatud. Sest kuigi Komissarovi ja Põldsami dispuut on samasugune intellektuaalne tulevärk nagu Esko ja Härmi oma, on Komissarovi ja Põldsami tekstis märksa rohkem reageerimist teineteise märkustele, ning suisa teise seisukohtade kriitikat ja ümberlükkamist. Tsiteerin Eha Komisarovit: “Anu Põdra looming on üsna spetsiifiline, küllaltki abstraktne ega hõlma sotsiaalseid vaatluseid või analüüse. Ära tee temast tagant järele maailmaparandajat.”

Otsese pöördumise poolest on äsja tsiteeritu ka Komissarovi ja Põldsami vestluses erakordne, kuid, olenemata sellest, et ka Härm korra vääratab ja kasutab vormi: “…nagu sa ütled”, puudub Esko ja Härmi arutluses teineteise seisukohtades kahtlemine või arutluse käigus väidetule viitamine pea täielikult. Ning olenemata sellest, et teksti vormiline valik mulle meeldis jääb autorite toimetuslik otsus mille alusel tekst dialoogina esitati ikkagi selgusetuks.

 

Rahvakunstnik ja naiskunstnik

Tegelikult on  soorollide küsimus Kunst.ee-s märksa akuutsem kui arutluse ja vestluse semantika. Komissarovi ja Põldsami artikkel räägib feminismi võtmes skulptor Anu Põdrast, kes on äsja Kumus avatud rahvusvahelise grupinäituse tähtesineja. Esko ja Härm räägivad Kaido Olest kui äsja rahvakunstniku staatusesse tõusnud autorist, kelle puhul kriitikud arutavad millest see staatus tingitud on, kuidas seda asjaolu hinnata ning kui teadlik kunstnik ise sellest on.

Tsiteerin Härmi: “Aga Ole astus nüüd samasse liigasse, seda kindlasti; kusjuures ma olen täiesti võimeline mõtlema, et see on tema poolt poolteadvustatud eneseirooniline žest: sa kas lõpetad Eestis rentslis või uue “Arrakuna”, pääsu niikuinii ei ole.”

Anu Põdra lugu on aga hoopis teistsugune. Põldsam küsib Komissarovilt “Mis sa arvad, kas meie kultuuriruumis peetakse traumat tabuks ja sellepärast pole Anu Põder seni Eesti tuntuim kunstnik, kuigi ta on äärmiselt kõnekas ja ekspressiivne?”

Ning, üle mitme lehekülje veerenud arutluse järel Komissarov ka vastab: “Paraku eeldaks Anu Põdra valikute ja kunstiuuendaja rolli lõpuni minev vaatlus oluliselt jõulisemaid positsioone meie ühiskonna ja institutsionaalse seisukorra analüüsis, mis võtaks kriitilise vaatluse alla lähiminevikus valitsenud skulptuuriideoloogiad ja kunstimeediumite eelistused. Ma pean silmas, et see, mida praegu hellitavalt 1980.ndate aastate eesti skulptuuri “rauaajaks” nimetatakse, tähendas naiskunstnike varjamatut maskuliinset diskrimineerimist ja feminiinsete positsioonide väljatõrjumist maskuliinsete poolt, mis enamikul juhtudel ka õnnestus.”

Paraku peab tõdema, et selles olukorras ei ole midagi muutunud. Kaido Ole kui mees, on rahvakunstnik ja tegeleb rahvakunstnikuks olemisega. Anu Põder on naiskunstnik ja tegeleb naiskunstnikuks olemisega. Kuigi Põder oma eluajal feminismi või naisküsimusega otse ei suhestunud, peaks - tsiteerin Komissarovit: “feministlik uurimus andma panuse tema loomingu tundma õppimisele ja mõtestamisele.”

Kasutades rämedat trafaretti, kõlab see olukord mulle umbes nõnda, et Tallinnas tegutsev kunstnik on Eesti kunstnik ja teeb eesti kunsti. Tartus tegutsev kunstnik on Tartu kunstnik ja tema loomingu pädevaks kirjeldamiseks peaksid teda uurima mitte lihtsalt kunstiteadlased, vaid Tartu kunsti kui marginaaliat hästi tundvad spetsialistid. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio Kunstiministeerium



tantsupeo esimene etendus

ERR.ee video: XXVII laulu- ja XX tantsupeo teema on "Minu arm"

XXVII laulu- ja XX tantsupeol tähistab Eesti kaht suurt juubelit – 2019. aastal möödub laulupeo sünnist 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. Pressihommikul Eesti teatri- ja muusikamuuseumis avalikustati ka peo nimi ja juhtmõte – "Minu arm".

Endla teater "Itk"

Arvustus. Küll see Alma ütleb hästi!

Uuslavastus
Krzysztof Bizio “Itk”
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Karin Tammaru, Saara Nüganen, Lii Tedre
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
Esietendus 20. jaanuaril Endla teatri Küünis

VALDO PANT 90
"Nihilist.FM FINAL CUT"

Märt Väljataga. Kulmineeruda raamatus

Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda, kirjutab kirjandusteadlane Märt Väljataga värskes Sirbis raamatute "Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017" ja "Nihilist.FM. Final Cut" võrdluses.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Tammsaare majamuuseum Kadriorus

Tammsaare 140. Kultuuriportaal teeb tähistamisest otseülekande ja videod

30. jaanuaril toimub Rahvusooper Estonias pidulik juubeliaktus, millega tähistatakse A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva. ERRi kultuuriportaal teeb kell 19 algavast aktusest otseülekande, sündmuse salvestust saab üle vaadata ETV2s reedel, 2. veebruaril kell 21.35. Kultuuriportaal alustab sel päeval ka läbi aasta kestva Tammsaare-teemaliste miniloengute sarjaga.

KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Piret Kärtner.

Piret Kärtner: inglise keel ei anna enam tööturul suurt konkurentsieelist, vaja on osata rohkem

Uues Eesti keelevaldkonna arengukavas ei ole tähelepanu enam mitte ainult eesti keelel kui emakeelel, vaid ka eesti keelel kui teisel keelel ja võõrkeeltel. Üldeesmärk on, et iga Eesti elanik tahab, saab ja oskab kasutada eesti keelt kõikides eluvaldkondades ja valdab võõrkeeli. Rohkemaid võõrkeeli kui ainult inglise, sest haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtneri sõnul ei anna inglise keel enam inimestele tööturul suurt konkurentsieelist.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: