See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted. 

Johan Tali on mitmekülgne noor arhitekt, kes on tohutult panustanud Eesti tutvustamisele maailmas. Nii Eesti paviljon eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil kui Balti paviljon viimasel olid väga edukad. Balti paviljon rändab jätkunäitustena nii Balti riikidesse kui ka näiteks Londonisse. Tuleb esile tõsta, et pärast töötamist rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektide ja kunstnikega Viinis ja Berliinis on ta oma kogemustepagasi toonud tagasi Eestisse ning jätkab siin eduka tegevarhitektina ja mõtestab oma tööd sügavamalt ka EKA doktorantuuris. Johan on tõestanud ennast võimeka kuraatori, läbinägeliku analüüsija ning teotahtelise arhitektuurielu korraldajana.

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Ehitatud keskkond on ühiskonna nägu. Ühiskonnas levivad ideed kipuvad ka arhitektuuri üle kolima, see ilmneb arhitekti töölauale jõudnud projektides tellijate kaudu. Samas ilmneb ka see, et tegelikult uusi ideid väga palju ei olegi. Arhitektid on ellu rakendamas pigem kellegi äriplaane, kui ühiskonda arendavaid ideid. Edukad on arhitektid, kes pakuvad head teenust, on klientidele usaldusväärsed ega korralda mingit mässu.

Arhitektid saaks omalt poolt ühiskonnas leviva ideelageduse peatamisele kaasa aidata sellega, et pakuvad välja ruumilisi ideid ja leiavad viise, kuidas arhitektuuri kaudu uusi ideid ühelt küljelt luua ja teisalt ellu rakendada. Mõnes mõttes ongi olemasoleva uuesti leiutamine ja ümberdefineerimine nooruslik käitumisviis ja ühiskonna normaalsusele vastu astumine võiks ju mingisuguste muutusteni viia - elu teeb niikuinii omad korrektuurid.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud, enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimaliku ning nüüd, tagantjärele neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas nendesse väidetesse suhtud? Kas NAPile kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Ma tean ka 74aastaseid noori arhitekte! Noorus on pigem mõtteviis ja meeleseisund ega ole taandatav vanusele. Noorus on see uudishimu ja janu millegi enneolematu järgi.

Kelle looming sulle preemia kandidaatidest enim sümpatiseerib?

No eks ikka need nooremad, kelle tegevuse ampluaa on mitmekesine, laia haardega ja omanäoline. Andekad kolleegid on nad kõik ja ühel hetkel peab kõigile neile preemiaid jaguma. Need, kes juba on suuri preemiaid saanud  (Kulka aastapreemia jne) vist niikuinii väga ei hooli enam …

Millist viimati ehitatud keskkonda, objekti või toimunud sündmust tõstad esile erialaselt erakordselt silmapaistvana?

Eesti seisukohast võiks ehk esile tulla selle, et üks suuremaid ehitusfirmasid ja kinnisvaraarendajaid on õla alla pannud teadustegevusele kahes suuremas arhitektuuri ja projekteerimisega tegelevas koolis. Elame näeme, mis sellisest koostööst sünnib.