See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted.

b210 kooslus esindab arhitektide põlvkonda, kelle tegevusarsenali kuuluvad väiksemad ja suuremad, kuid alati täpsed ja naelapea pihta andvad ruumiiinstallatsioonid ja -sekkumised. Nad on näidanud, et arhitektuur ei piirdu füüsiliste hoonete või keskkonnaga, ruumispetsialisti on tarvis ka kitsaskohtadele tähelepanu juhtimisel. Nad on kureerinud Tallinna arhitektuuribiennaali, mis võttis vaatluse alla nõukogude ruumipärandi taaskasutamise. Tugeva meeskonnana on nad panustanud nii sisearhitektuuri osakonna rahvusvahelise suveülikooli juhendamisse ja veavad juba mitu aastat sisearhitektuuri esmakursuslastele mõeldud, läbi aasta kestvat erialaainet, mille tulemusena kerkisid Pähni metsadesse näiteks ruuporid.

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Karin Tõugu: Rohkem võiks olla eksperimente, stabiilselt hea keskmise kvaliteedi kõrval ootamatuid ruumilisi katsetusi.

Kadri Klementi: Avalik ruum peaks jõudma järgi uutele mõttesuundadele, mida inimesed peavad juba loomulikuks (kogukonnakeskne linnaplaneerimine, muutunud õpikäsitlust toetav kooliruum jne). Enim on puudu ruumiharidusest: oskusest ümbritsevat keskkonda märgata, mõtestada, visioneerida. See ei ole enam ainuüksi arhitekti kutseoskus, vaid vajalik alus osapoolte koostöiseks dialoogiks, mille põhjal arendatakse meie kõigi elukeskkonda.

Aet Ader: Noored arhitektid erinevad eelmisest põlvkonnast selle poolest, et lisaks erialaste ülesannete lahendamisele oskavad nad tõstatada ühiskonnas olulisi teemasid enne, kui neist probleemid tekivad. Linnakeskkonna planeerimisel ja ruumi loomisel on arhitekti eriala laiapõhjalisus oluline eelis. See võimaldab arhitektil visioneerida (ruumilist) tulevikku mitme eriala ühendavas rollis, eri valdakondadega koostöös.

Mari Hunt: Viimasel ajal on palju vastandumist, näiteks lubatud metsa raiemahud, Rail Baltic, Reidi tee ehitamine — need kõik on väga ruumilised küsimused. Meil on vaja, et erinevaid osapooli rohkem kuulataks, see on meie kõigi ühine eluruum.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud. Enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimaliku ning nüüd, n-ö tagantjärele, neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas nendesse väidetesse suhtute? Kas NAPile kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Mari Hunt: Vanusepiir võib olla 40. Eestis koolitatakse mitme kooli peale kokku aina rohkem arhitekte, aga suuri avalikke ruume, mida siia planeeritakse, jääb tulevikus pigem vähemaks. Me peaksime rohkem tunnustama ka neid arhitekte, kes tegelevad ühiskondlike ja sotsiaalsete küsimustega — tõstatavad probleemkohti, pakuvad neile ajutisi või pikemaajalisi lahendusi, tegelevad arhitektuuri ja muude valdkondade piiril — ehk võtavad ruumilise arengu suunamisel aktiivse rolli (st, et ei täida ainult tellimustöid).

Kadri Klementi: Tegelikult on ehk küsimus selles, kas lähtume kvantitatiivsetest näitajatest (vanus) või kvalitatiivsetest (loomingu sisu). Võib-olla peaks muude, traditsioonilisemate arhitektuuri aastapreemiate kõrval eksisteerima ka üks tugev ja lugupeetud alternatiivne preemia, mis juhib nii arhitektkonna kui üldsuse tähelepanu tegevusele ja saavutustele arhitektuurivaldkonnas, mis ei väljendu otseselt hoonetena, kuid millel on ehitatud keskkonnale suur mõju (arhitektuuripoliitika, seadusloome suunamine, sündmused, haridus jne).

Kelle looming teile preemia kandidaatidest enim sümpatiseerib?

Mari Hunt: Mulle on väga sümpaatne Ruumiringluse algatus. On olnud jutuks, et käesoleva preemiaga peaksime rohkem tähelepanu pöörama uutele noortele tegijatele. Nemad näitavad väga edukalt seda, kuidas kasutada arhitektuuri ja arhitekti oskusi olemasoleva ruumi organiseerimisel.

Aet Ader: Tundub, et noore arhitekti preemiale on seekord esitatud hea läbilõige Eesti uue põlvkonna arhitektidest ja valdkonna suundumustest. Johan Tali uuris eelmisel Veneetsia biennaalil Balti paviljoni kuraatortiimiga, mis defineerib meie regiooni ja Baltikumi ruumi. Saltot ja Karli Luike võib pidada heas mõttes Eesti kontseptuaalse arhitektuuri klassikaks. Raul Kalvo, Siim Tuksam ja Sille Pihlak on pühendunud uute tehnoloogiate võimaluste kasutamisele arhitektuuris. Kino maastikuarhitektid on ühed aktiivsemad uute maastike loojad. Kuu arhitektid ja Jan Skolimowski (KAMP) on hiljuti silma paistnud kvaliteetsete avalike hoonete loomisega. Eesti arhitektuuri iseloomustab kindlasti see, et kõik, kes nimekirjas nimetatud, on äärmiselt pühendunud tegijad ja panustavad oma tegevusse rohkemgi kui ette võiks kujutada.

Millist viimasel ajal ehitatud keskkonda, objekti või sündmust tõstate esile kui eraialaselt erakordset/ silmapaistvat /uudset?

Mari Hunt: Tallinn Music Week on väga hea näide: see ei piirdunud ainult muusikaga, vaid lõi juba eelnevatel kordadel, aga ka sel aastal linnakülastajatele uusi ruumielamusi. Ootan põnevusega, milliseks muutub Reisijate tänav oma valgusinstallatsioonidega ja mida pakuvad Maakri tänava garaažid.

Karin Tõugu: Väga inspireeriv programm on Norra loodusturismi infrastruktuur, kus disaini ja arhitektuuri kaudu tuuakse looduskeskkondade erilisus esile ja muudetakse silmapaistvad looduslikud paigad inimestele paremini kättesaadavaks.

Kadri Klementi: Tõstaks esile ka loovtööriistu, mis võimaldavad oma kõige tavalisemat, iga(päe)va(se)mat keskkonda uurida ja taasavastada. Loovtööriist kõlab peenelt ja täpselt, kuid selleks võib olla ka tavaline iseenda piire nihutav tegutsemine: uus tegevus tuttavas kohas (piknik linnaväljakul, auto asemel rattaga tööle sõitmine, sulgpallimäng vanalinnas jne), teisest meelest juhindumine (jalutuskäik lõhnade järgi, pildistamise asemel kuulatamine jne), giidirolli loovutamine (lasta end juhtida väikelapsel või koeral) jm. Ainus nipp asja juures on eelarvamuste kojujätmine.

NAPi laureaat kuulutatakse välja 6. aprillil, talle antakse 5000eurone reisitšekk.