See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted. Järgnevalt vastavad Sille Pihlak ja Siim Tuksam arhitektuuripraksisest PART.

Vaatamata sellele, et Sille Pihlak ja Siim Tuksam on Eesti arhitektuurimaastikul tegutsenud vaid paar aastat, on nende tegevus – eriti tulevikku suunatud arhitektuuri(hariduse) ja puidusektoriga koostööd puudutav – esiletõstmist väärivalt sihikindel ja innustav. Pihlak ja Tuksam kureerivad EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja, mis toob siia tulevikusuundi tutvustavaid valdkonna põnevamaid tegijaid.

Aastal 2015 kureerisid nad Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitust "Keha ehitus", sel aastal kureerivad biennaali rahvusvahelist installatsiooniprogrammi. Pihlak ja Tuksam on head näited, kuidas pärast rahvusvahelisi arhitektuuriõpinguid naastakse Eestisse ja suudetakse haakuda kohaliku arhitektuurimõttega, vaadata siin sündivale – mitte ainult arhitektuurisektorile, vaid ka valdkonnaga seotud tööstusele – uue nurga alt.

Rohkem kui kaks aastat on nad tegutsenud Eesti ja välisarhitektide ning siinse puidutööstuse kokku viimisega. Nad näevad puidutööstussektori lõplikult avamata potentsiaali ning töötavad sihikindlalt puidu kui nüüdisaegse ehitusmaterjali esiletõstmise nimel. Lisaks eelnimetatule on mõlemad EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise doktorandid ja lisavad seeläbi muidu üsna praktilisele Eesti arhitektuurimaastikule uue kihi loomingulist uurimistööd.

2016. aastal võitsid Sille Pihlak ja Siim Tuksam Eleringi disainmasti konkursi. Parameetrilise disaini uuendusliku vormiga võidutöö kandis pealkirja "Soorebane".

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Sille Pihlak: Kogen arhitektuuri praegu väga skisofreenilisena: üheti on tegu "väikse ringi kunstiprojektiga", mis loob põnevaid üldsusele nähtamatuid ruumikatsetusi sahtlisse ja teisalt ehitatakse avalikke "kommertstooteid", mis mõeldud vaid ühe kliendi vajaduste rahuldamiseks. Hooneid, mis kõnetaksid oma värske vormikeele ja/ või hetkeühiskonda sobivuse poolest, on raske leida. Hooned peavad suhestuma ümbritsevaga ja rääkima oma lugu, mitte jääma isoleeritult sahtlisse.

Olen pakkunud välja kaheetapilisi arhitektuurivõistlusi, kus esimeses etapis võisteldakse parima idee üle vaadeldavas kontekstis, mitte olemasoleva ehituspraktika, alamhinnapakkumise või soodsaima ehitusmaterjali üle. Me võiksime panustada kultuurikatedraalide loomisele – olgu see kontserdimaja, keskkonnamaja, ooperimaja – aga see meetod peaks tooma tagasi arhitektuuri kui ruumi väärtustamise kunsti.

Siim Tuksam: Nagu Eesti Laul: Kerlil läheb hästi, aga võidavad ikka Koit ja Laura.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud. Enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimaliku ning nüüd, n-ö tagantjärele, neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas nendesse väidetesse suhtute? Kas NAPile kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Siim Tuksam: Paari aasta pärast on ehk buumipõlvkonna aeg möödas ja enam seda muret ei ole. Teine küsimus on, millise sõnumi selline vanusepiir annab noortele, kes alles erialavalikut teevad: startupijana 30aastaselt miljonäriks vs. 40aastane, mitte veel päris täisväärtuslik arhitekt.