See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted. Järgnevalt vastab arhitekt Karli Luik.

Lisaks üliviljakale ja kõrgetasemelisele loometööle (mida tõestavad arvukad kulka preemiad) praktiseeriva arhitektina nii AB Salto kui hetkel AB Kontekst juhtfiguurina on Karli näidanud üles jätkuvat nooruslikku uudishimu teisiti mõtlemise ja teisiti tegemise vastu – kunstniku, kirjutaja, doktorandi ja teoreetiku, toimetajana. Tema portfooliosse kuuluvad muuhulgas maanteemuuseumi välialad, maaülikooli spordihoone ja NO99 ajutine põhuteater Skoone bastionil mõni suvi tagasi. Karli Luik tegi hiljuti ettepaneku kujundada Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks Vabaduse väljaku Vabadussammas ümber pidevalt muutuvaks omariiklust aastast aastase uuesti mõtestavaks kunstiteoseks.

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Ühelt poolt justkui oleks päris hästi - meil on kujunenud üsna hea arhitektuurivõistluste kultuur, mis lihtsustab noorte ja andekate turule sisenemist ning soodustab kvaliteetse arhitektuuri teket, mis paljude välisriikide arhitektidele on ainult unistuseks. Samas, elasin eelmisel aastal neli kuud Sloveenias Ljubljanas ja see pani mind tõeliselt kadestama nende väga jõulist fookust avaliku ruumi kvaliteedile.

Meil on ka justkui üht-teist sündimas: Tallinnas näiteks nn uut peatänavat justkui tehakse ja mereäär ka tasapisi areneb, kuid sealjuures Reidi tee ümber toimuvat meenutades on siiski kõik pigem konarlik. Ljubljana puhul oli avalik jalakäijate ja kergliikluse ruum selgelt poliitiline prioriteet. Kui ka meil jätta mõni mitmetasandiline liiklussõlm ehitamata, jääks ilmselt palju vahendeid, mida inimsõbraliku linnaruumi loomisesse suunata.

Häid algatusi on siiski olnud palju, kasvõi EV100 programmi "Hea avalik ruum" väikelinnade avaliku ruumi võistlused. Loodan, et neist võimalikult paljudest saab ka asja.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud. Enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimaliku ning nüüd, n-ö tagantjärele, neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas nendesse väidetesse suhtud? Kas NAPile kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Tänaseks on eesti arhitektkonna olukord muutunud juba palju sarnasemaks Euroopa üldise praktikaga, kust ka see mõtteline nooruse joon pärineb. Ehk see, et alla 40aastaste arhitektide projektide järgi palju ehitataks, on kahjuks nüüdseks juba rohkem erand kui reegel. Eks juba seetõttu muutub preemia fookus ajas niikuinii.

See vanusepiir on igal juhul ebatäpne: teinekord võib mõne vanameistri looming olla palju nooruslikum kui mõne noore oma, on naljagi tehtud, et loomingu koha pealt pole mõni vanuselt noor arhitekt kunagi tõeliselt noor olnud. Seega formaalseid lisapiiranguid seada ei tundu mõttekas.

Eks need, kelle kavandite järgi on rohkem ehitatud, omavad kindlasti teatud eelist, sest nende töö vilju saab paremini käega järgi katsuda ning ilmselt tuleb ka preemiakataloog sisukam. Juba sellel on eraldiseisev väärtus arhitektuuri propageerijana. Samas, millised on need täpsed väärtused, mida selle konkursiga just sel ajahetkel esile tõsta, on üks päris keeruline küsimus, millele žürii peab iga kord uuesti vastama.

Kelle looming sulle preemia kandidaatidest enim sümpatiseerib?

Tore on see, et on tekkinud noori arhitekte, kes on oma fookuse väga selgelt paika pannud ega püüagi olla universaalsed kõigetegijad nagu siinmail kanooniliselt tavaks. Nii näiteks on arhitektuuripraksis PART võtnud südameasjaks parameetrilise arhitektuuri ning puidukasutuse propageerimise; või Ruumiringlus, kes noorimate nominentidena on sümpaatselt oma teraviku suunanud n-ö vaheruumi või jääkruumi ajutistele kasutustele.

Millist viimati ehitatud keskkonda, objekti või sündmust tõstad esile kui erialaselt erakordset/ silmapaistvat/ uudset?

Mulle väga sümpatiseerib see eestlaslik metsikus, mida kehastab ehk kõige väljapaistvamalt Hannes Praksi juhitud sisearhitektuuri kateedri praktika, mille tuntuimaks vapiloomaks on Birgit Õiguse 2015. aastal loodud metsaruuporid "RUUP" (mille juhendajaks olid samuti NAPi nominendid b210).

Sel aastal valmis sarnases võtmes Ann Pressi ning Andrea Tamme "Lasnaviljamägi", mis toimis samamoodi ootamatus, ent sõbralikus ja positiivses kontrastis Lasnamäe kanaliga. Sellised väga aja- ja kohaspetsiifilised väikese mõõtkavaga sekkumised on ääretult mõnusad, tihti (enese)kriitilis-iroonilised ning eks sarnast tundlikkust olen isegi püüdnud saavutada, kõige õnnestunumalt ehk näiteks Saltoga tehtud NO99 põhuteatri ja installatsiooni "Fast Track" puhul.

NAPi laureaat kuulutatakse välja 6. aprillil, talle antakse 5000eurone reisitšekk.