See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted. 

Tartlastena demonstreerivad Karin Bachmann ja Mirko Traks, et Tallinna kõrval (ülejäänud nominendid tegutsevad pealinnas) jätkub professionaalseid ruumivõlureid ka mujale Eestisse. Maastikuarhitektidena keskenduvad nad ruumile majade vahel ning püüavad õueruumi muuta elamisväärseks ja atraktiivseks. Selleks püüavad nad mõelda ruumi argikasutajale, mitte efektsele esmamuljele. Töövälise tegevuse ja hea ruumipraktika tutvustamisega aitavad nad väliruumi laiemalt mõtestada. Nende portfooliosse kuulub näiteks eelmise aasta lõpus avatud ERMi viiv promenaad Roosi tänav, ERMi välialad, raudteejaama esine Vaksali väljak jpm. 

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Endiselt on enim puudu heast avalikust väliruumist. Majadega on meil pigem ikka hästi. Tuleb edasi olla kangekaelne ja jäik ning põhjendada, miks on maastikuarhitekti/arhitekti kaasamine oluline ka näiteks tänava- või maanteesõlme projekti puhul, rääkimata muudest avaliku ruumi tüüpidest. Tuleb muudkui edasi ennast inseneride meeskondadesse kutsuda ning tõestada, et räägime ühte keelt küll.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud, enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimaliku ning nüüd, nii-öelda tagantjärele neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas neisse väidetesse suhtute? Kas NAPi kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Sellega on nii ja naa. Nii arhitektid kui maastikuarhitektid saavad ju projekteerimisõiguse, kutsest rääkimata, üsna hilja, pärast töökogemust, ja et oma käekirja väljakujunemine võtab aega, siis on see 40 eluaasta piir ehk õigustatud. Väga tihti töötatakse pikalt kellegi kogenuma alluvuses. Kuigi tuleb tunnistada jah, et Eesti ealist noorust ülistavas kultuuriruumis tundub see number lootusetult lubjastunud. Kuigi, muuseumitöötajad pidada saama olla noored kuni 45. eluaastani. Samas, suur osa mittetulundustööst tehakse ära just nooremana, seega mõnes mõttes on tasakaal paigast küll: ühel pulgal kandideerivad need, kel palju ehitatud maju nendega, kes konverentse ja töötube teinud, kuid majad-maastikud alles paberil. Ehk tuleks preemia lüüa mitmeks osaks, nagu keegi kuski soovitas: verinoore, noore ja küpse arhitekti preemiad.

Kelle looming teile preemia kandidaatidest enim sümpatiseerib?

Kõigil on midagi sellist, mille peale heas mõttes kade olla ja alt üles vaadata. Koostööd oleme kõige rohkem teinud Kuu arhitektidega ning see on alati olnud äärmiselt huvitav, seega kui peaksime siit kambast oma NAPi laureaadi valima, siis võtaks nemad.

Millist viimati ehitatud keskkonda, objekti või toimunud sündmust tõstate esile erialaselt erakordselt silmapaistvana?

Meie meelest on oluline viimase aja tendents eelkõige Tartus, et linnavõimu tasandilt nähakse tänavaid kui avalikku ruumi, mitte kui monofunktsionaalset infrastruktuuri, et initsiatiiv teha häid tänavaid, see tähendab, et arhitekt/maastikuarhitekt on juba muutumas projekti loomulikuks osaks, tuleb linnavalitsusest. Kindlasti on siin põhjus ka Tartu enneolematult õnnestunud linnavalitsejate ja arhitektuuriametnike komplektis, kuid eks ole kuulda ka üldist paradigmapöörde raginat. Selle üle tasub rõõmustada.