See aasta on toonud NAPile kandideerima rekordilise arvu osalejaid. NAPile kandideerivad: Raul Kalvo; Karli Luik; Sille Pihlak ja Siim Tuksam; Jan Skolimowski; Johan Tali; b210/ Aet Ader, Mari Hunt, Kadri Klementi, Karin Tõugu; Kino/ Karin Bachmann, Mirko Traks; Kuu arhitektid/ Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla; Ruumiringlus/ Eve Komp, Liina-Liis Pihu ning Salto/ Maarja Kask, Ralf Lõoke.

Avaldame intervjuuvormis seeriana üheksa preemia nominendi mõtted. Järgnevalt vastab Jan Skolimowski.

Jan Skolimowskil veab koos arhitektide Peeter Loo ja Kaspar Kruusega bürood KAMP arhitektid. Jan Skolimowski projektide seas on nii arhitektuuri-, sisearhitektuurilahendusi kui näitusekujundusi. Tänu mitmes ajakirjas avaldatud töödele on nende looming jõudnud ka rahvusvahelisele areenile. Sellest annab tunnistust ka 2014. aasta Mies van der Rohe nimelise kaasaegse arhitektuuriauhinna nominatsioon.

Eelmine aasta oli Skolimowskile erakordselt edukas ja silmapaistev. 2016. aasta arhitektuuripreemiate koore riisus just tema büroo: neid tunnustas sisearhitektide ja arhitektide liit, aga ka kultuurkapital lasterõivaste tootja Lenne bürooruumide, Pärnu rannastaadioni ja Hektori hosteli eest.

Millises seisus Eesti ehitatud keskkond praegu on, millest on enim puudu, mis suunas tuleks edasi liikuda ja kuidas?

Eesti ehitusturul ja seega ka arhitektuurisektoris on kiired ajad. Pakkumisi on enam kui ette jõuan võtta, peame paljudele toredatele töödele hetkel ära ütlema. Eks sellest jääb ikka okas hinge. Tahaksin näha, et kvaliteetsesse avalikku ruumi panustataks sama palju ja innukalt kui kinnisvara arendamisse. Praegu ehitatakse kõik vabad platsid kiirkorras uusi maju täis. Tore oleks, kui mõnusat lihtsalt olemise ja kulgemise kohta ka samaväärses proportsioonis juurde tuleks.

Juba eelmise NAPi väljaandmise ajal kerkis esile väide, et nooreks arhitektiks kvalifitseeruv kuni 40aastane arhitekt on Eesti tingimustes siiski liiga elukogenud. Enamasti on 40aastased Eestis juba saavutanud kõik võimalik ning nüüd, n-ö tagantjärele, neile noore arhitekti preemiat anda on natuke naljakas. Kuidas nendesse väidetesse suhtud? Kas NAPi kandideerimisel peaks vanusepiiri kärpima, ehk peaks nooruse ümber defineerima?

Olen ka kuulnud sellist arutelu. Vanus on tegelikult nii suhteline. Ma sain alles 40 ja ei tunne end vanana. Aga ei tunne ka, et olen n-ö valmis arhitekt: pikk tee on veel minna, palju õppida ja kogemusi omandada. Eesti arhitektidel on alati olnud nii piisavalt tööd: nullist oma büroo rajamine sisuliselt kohe pärast kooli pole olnud probleem. See on võimaldanud aastate jooksul luua korralikult toimiva büroo ja mahuka portfoolio. Kuid kas see on alus ütlemaks, et 40aastane arhitekt on vana? Võtame näiteks 42aastase Taani staararhitekti Bjarke Ingels. On ta siis edukas noor arhitekt või vanameister? Ma ütleks, et ta on veel noor.

Kelle looming sulle preemia kandidaatidest enim sümpatiseerib?

See võib ju kõlada keerutamisena aga siiralt: kõik nominendid on eredad ja kordumatud karakterid Eesti arhitektuurimaastikul ning mul on au, et saan nendega kõrvuti kandideerida.

Millist viimati ehitatud keskkonda, objekti või sündmust tõstad esile kui erialaselt erakordset/ silmapaistvat/ uudset?

Maailmas juhtub palju ja kuna Eesti on väike, siis enamik mujal ehitatust on enamasti suurem, võimsam jne. Vaatamata sellele valmistab kõige rohkem rõõmu ikka see, mis koduõuel juhtub. Hiljuti rõõmustasin arhitektuuripreemiate auhinnaõhtu üle, kus kandideeris palju kvaliteetseid arhitektuuriobjekte. See oli võimas ja tugev tervikpilt. See on kogu Eesti arhitektuuri portfoolio, mille üle on põhjust uhkust ja rõõmu tunda. Ja ma usun, et selline tervikpilt inspireerib meid kõiki hea ruumi nimel edasi pingutama. Nii noori kui vanu. Nii alla kui üle 40aastaseid.