Näitus "Eluteater" avab eesriide veel viimast nädalat ({{commentsTotal}})

"Eluteater" Autor/allikas: Merike Sule-Trubert

Viimast nädalat on Eduard Vilde majamuuseumis avatud Merike Sule-Truberti personaalnäitus "Eluteater".

Näitusel eksponeeritud aktifotod peegeldavad inimeste endi võetud ja teiste poolt tekitatud eluteatri rolle.

Inspiratsiooni on Trubert saanud William Shakespeare eluteatri rollide ja elu kui näitelava mitmetähenduslikest metafooridest. "Mind on huvitanud, kuidas inimestel on erinevatel eluetappidel ja nn paralleelsetel lavadel erinevad rollid. Kuidas mõned rollid (maskid) on mõeldud vaatamiseks suurele auditooriumile, mõned intiimsemale seltskonnale," tutvustas näituse kontseptisooni autor ise.

Autorit on huvitanud ka (elu)lavalt lahkumise teema. Lahkumisi on mitmesuguseid.  On neid, kes hääbuvad pikkamisi ja on neid, kes lahkuvad oma lavakarjääri tipus. Paraku on neidki, kes lahkuvad oma elutee alguses, jõudmata oma potentsiaalist kaasnäitlejatele aimugi anda.

Kuna elu on lühike, on iga hetk eluteatris oluline ja hindamatu väärtusega.

Näitus "Eluteater" on pühendatud kunstniku isa mälestusele. Raimo Sule (10.03.1934-03.08.2016) lahkus eluteatri lavalt ootamatult, olles vaatamata kõrgele eale füüsilise vormi ja näitlejameisterlikkuse tipus.

Näitus jääb avatuks 15. aprillini 2017

 

Merike Sule-Trubert:

Me kõik oleme nätlejad eluteatris, aja jooksul rollid muutuvad ja enamasti on vaja esineda paralleelselt mitmel laval. William Shakespeare on tabavalt kirjeldanud mehe põhirolle eluteatri erinevatel etappidel. Kuid lisaks erinevas vanuses domineerivatele olulisematele rollidele pakub elu lavastajana meile mitmeid kõrvalrolle, millest meid ümbritsevad kaasnäitlejad ei pruugi teadlikud olla.

Nii me üritamegi leida habrast tasakaalu teadlikult valitud rollide ja lisarollide vahel. Mõnikord püüame sulanduda rolli, mis on meie loomusele võõras. Tuleb ette olukordi, kus eluteatri lavastaja surub meile peale uue ja tundmatu rolli. Siis kanname maski teadlikult, et sobituda võõrastesse liistudesse ja vaigistada oma protestivaimu. Aeg-ajalt on meil endalgi raskusi oma tõelise "mina" ülesleidmisega ja me üritame rebida eest kaitsvat maski. Mõndarolli mängime suurel laval laiemale publikule, aga üksikud rollid on vaid intiimsemale publikule nähtavad. Nii me žongleerime eluteatri laval erineva kaliibri ja mõjuga rollidega.

Tõusud ja mõõnad vahelduvad, meid saadavad kiitus ja kriitika kaasnätlejatelt. Kõigist meie rollidest kombineerub kokku kujund, mis on sama kirev kui kaleidoskoobis nähtav kujutis. Meid ümbritsevad kaasnäitlejad näevad igaüks erinevat kombinatsiooni samast isksusest, kirjusus on tingitud iga kaasnäitleja enda rollist konkreetse nätleja elus. Kaugemalt võib paista vaid sära ja hiilgus, aga lähemal vaatlusel tulevad paremini esile isiksuse erinevad ja tihti vastuolulisedki tahud.

Kui eesriie langeb ja nätleja lahkub jäädavalt lavalt, saavad kaasnäitlejad lahkunust rohkem teada, nii mõnigi roll konkretiseerub ja nii mõnigi mask langeb. Lavalt lahkutakse erinevalt. On neid, kes hääbuvad pikkamisi ja on neid, kes lahkuvad oma lavakarjääri tipus. Paraku on
neidki, kes lahkuvad oma elutee alguses, jõudmata oma potensiaalist kaasnäitlejatele aimugi anda. Kuna elu on lühike, on iga hetk eluteatris oluline ja hindamatu väärtusega. Eluteatri nätlejad ei olegi üksikindiviidid, vaid kõigist rollidest kombineeruv üürike elu ise.

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more."
"Macbeth" (Act 5, Scene 5, lines 17-28), William Shakespeare

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: