Brigitta Davidjants: Veendumuste kompott ({{commentsTotal}})

Sepp Taimo
Sepp Taimo Autor/allikas: navona.ee

Kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et Damaskuse teras on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Dokumentaalfilm "Damaskuse teras" (Stuudio Navona, Eesti 2017, 76 min), stsenarist Jaanus Kulli, režissöörid Jaan Kolberg ja Jaanus Kulli.

Raplamaal elab sepp Taimo, oma asja tubli tegija, hüüdnimega Damaskus. Ta olevat Eestis ainus, kes oskab Damaskuse terasest mõõka taguda. Nüüd on mehest võetud film teha. Mis siin salata: tegijad on portreteerimiseks leidnud hea karakteri. Kõik me tunneme selliseid mehi: teevad tõsiselt ja hästi oma tööd, vahepeal küll jauravad, kuidas tiblad ja neegrid Eesti üle võtavad, aga kokkuvõttes on täitsa vahvad vuntsid. Mõnel on selline naabrimees, mõnel füüsikaõpetaja, teisel mõni lähisugulane.

Filmi avastseenis kõlab muusikaline rituaal, mis meenutab natuke kodukootud "Raua needmist". Sellega on ka filmi üks juhtmotiiv kätte antud, nimelt peategelase esoteeriline maailmakäsitlus, mis väljendub väidetavalt maausus. Ent maausk pole ainus, mis juhib filmi peategelast tema teel. See pannakse ühte patta muu esoteerikaga ja ameerika popkultuuri kultusega, alustades Cadillacidest ja lõpetades baikerite ja rokkaritega. Ja loomulikult käib selle kõige juurde määratu võõravaenulikkus. Seejuures ei näi asjaosalised kõigi nende elementide vahel mingit vastuolu nägevat. Võib-olla on see ka kivi tegijate kapsaaeda: nood pole suutnud seoseid selgemalt esile tuua ja on jätnud need kaadri taha.

Nii ongi see film mingis mõttes nagu pseudorahvuslikkuse õpikunäide, mis mõjub oma ebajärjepideva veendumuste kompoti tõttu mõneti naiivselt. Deklareerib ju peategelanegi, et tema ei poolda Euroopa Liitu ega sigrimigrit, valge nahavärv on kõige parem (seda ütlesid rootslasedki juba igiammu) ja et Hitler ajas lihtsalt rahvusasja. See, et Hitler nagu möödaminnes rahvusasja ajades hunniku juute ahju ajas, on ju tühi-tähi. Peaasi on rahvuse asi. Sellele viitab ka alailma filmis vilkuv natsisümboolika. Lõpuks jääb küll segaseks, kes siis ikka süüdi on, kuigi tunne, et keegi on kusagil milleski väga süüdi, on tugev. Muide, mingeid vastusevihjeid filmis ikka poetatakse. "Mul on üks sõber, kes ütleb, et kõikides asjades on süüdi juudid. No on ka …," ütleb peategelane.

Nagu sellise kombinatsiooni puhul ikka, suhtuvad ka filmi peategelased soorollidesse jäigalt: suured isased mehed ja haldjalikud naised, teate küll. Omamoodi ongi see film sellest, kuidas ühiskonnas mehelikkus konstrueeritakse ning kuidas inimesed oma soorollid internaliseerivad ja neile essentsialistlikult lähenevad. Lisaks paras annus misogüüniat. Kuulutab ju peategelane, et ka mõned pojad on tütred, mees olemist enam ei õpetata ja tulevad pehmod ja pederastid, raisk!

Päris elu on ilmselt küll kirjum kui linateosesse püütu ning paiguti võib aimata peategelase avatumat pilku, kui filmitegijad on näidata raatsinud: õpivad tema käe all sepaks ju ka tüdrukud, olgugi et "mehed peavad olema mehed ja naised peavad olema naised". Ja nii mõnigi mõte on ju igati sümpaatne, näiteks et õpetaja oma õpilasega ei maga.

Üldse, kui peategelane vahepeal midagi oma ameti kohta ütleb, rabab ta vaatajat pädevuse, süvenemisvõime ja põhjalikkusega. Need vähesed kontrastid annavadki filmile nii vajalikud aktsendid.

Muide, selles filmis on muusika tähendusrikas. Vaese mehe "Raua needmisele" sekundeerivad "Kevade" kandlemotiivid, mis sobivad oma "mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema" konnotatsiooniga väga hästi kokku. Rääkimata rootsi bändist Ultima Thule, mida ikka ja jälle tahetakse seostada skinhead’ide liikumisega.

Struktuuris vahelduvad filmis peategelase monoloogid elust ja tööst tema seltsielu ning sõprade ja lähedaste kommentaaridega, aga neid pole piisavalt. Mida edasi, seda rohkem võtab maad monoloog, mis teeb filmi jälgimise keeruliseks. Isegi kui tegijatele tundub, et selle mehe iga sõna on kuld, siis toimetajapilk kulub alati ära, aitab luua narratiivi, edastada selgema sõnumi. Tundub, nagu poleks sellist pilku olnudki. Praegu lihtsalt üks mees seletabki tund aega järjest ja meisterdab samal ajal mõõka. Ja seletada jõuab ta palju, sest tegemist on küll rahuliku jutuga, ent rikkaliku sõnavooluga mehega.

Ühesõnaga, film tõstatab justkui palju küsimusi, aga vastuseid paraku ei anna. Üldse on film jäänud ühetooniliseks. Sellest on kahju, sest põnevaid nurki, mida avada, olnuks küllaga. Kuulates neid väheseid inimesi (sõpru, õpilasi, tuttavaid), kes peategelase kõrval filmis sõna saavad, võib ju aimata paljut. Näiteks, et peategelase ümber on päris elus koondunud jumaldavad fännid, kes annavad vaata et minikultuse välja. Oleks olnud ju huvitav avada tema isikut kas või selle kogukonna kaudu, sest tegelane ise on ju markantne.

Õigupoolest ongi "Damaskuse terasest" kirjutamisel kõige suurem riskikoht, et arvustada tuleb filmi, aga hirmsasti tahaks arvustada subjekti. Võib-olla on see nii seetõttu, et tegijate taotlus on jäänud ähmaseks. On see austusavaldus? Või satiir? Kas peategelane on neile sümpaatne? Või on just vastupidi? Ei teagi, mis on ühetoonilisuse põhjus, kas liiga kirglik või just nimelt liialt kiretu suhtumine oma subjekti. Nii jääbki valitsema tunne, et filmitegijad pole materjali päriselt läbi hammustanud.

Minu arvates on see film tehtud esmajoones hirmust. Selle võtavad hästi kokku peategelase sõnad, et need mosleminärakad tulevad siia meie riiki ümber tegema. Ah jaa, ja mis värk selle mõõgaga on? Nimelt raamistavad linateost mõõgategemise stseenid, mis, tõsi küll, venivad lõpuks pisut pikale. Alguses kuulutab tegija, et mõõk on tehtud tapmiseks, see on tapariist. See paneb küsima: keda tema tapma läheb? Miks ta üldse seda mõõka seal terve filmi vältel meisterdab? Kui metafoore otsida: mis romantilist minevikuideaali või kadunud maailma ta taga ajab? Kahjuks film sellele vastust ei anna.

Aga miks ikkagi Damaskus? Teras – ja Taimo hüüdnimi. Ei tea, kas rätipäid sõimav Taimo on ka kursis, et see terase liik on nimetatud selle riigi pealinna järgi, kust praegu inimesed massiliselt põgenevad?

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



Kultuuriministeerium annab 2012. aastast välja aunimetust kultuurisõber, millega tunnustatakse nii eraisikuid kui ka organisatsioone, kes on kultuurivaldkonda aasta jooksul rahaliselt panustanud või olnud kultuurivaldkonnale toeks tegudes.

Peep Ehasalu: väikest raha mainida on ebaeetiline

Istusin kaks aastat tagasi muusikafestivali TMW avamisel. Festivali toetajate esindajad ütlesid tervituseks mõne sõna ja jätsid lava päevakangelase päralt. Peakorraldaja oli õnnelik toetajate üle, kes võimaldavad maailma ja inimesi paremaks muuta. Kaamerad surisesid, tehti pilti. Kindlasti õnnestub meedial toetajaid näidates ka rohkem uute toetajate raha kultuuri juurde meelitada, arvasin naiivselt.

FILM
"Happy End"

Arvustus. Nüri noaga Haneke

Uus film kinos

"Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Lavastaja: Michael Haneke

Näitlejad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz

6,5/10

TEATER
KIRJANDUS
Leelo Tungal

Kirjanduspreemia nominent Leelo Tungal: me elame nagu kahe maailma vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus suisa kaks nominatsiooni - kogumiku "Teeleht" eest luule ning "Hallooo!" eest lasteraamatute kategoorias - pälvis kirjanik Leelo Tungal. Mari Klein tegi temaga sel puhul ka lühikese intervjuu, uurides, mida need teosed Tunglale tähendavad.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Mart Rannut

Mart Rannut: meie keelekavades pole olnud lõhna ka teoreetilistest alustest

"Keelekaval puudub teoreetiline põhi ja see on olnud kõikide strateegiate ja kavade põhiline puudus," rääkis saates Tartu ülikooli Narva Kolledzi õppejõud Mart Rannut. Põhjus on Mart Rannuti hinnangul spetsialistide puuduses, sest meil ei valmistata ette spetsialiste, kes oskaksid keele toimimist ühiskonnas juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: