Tõnu Karjatse filmikomm: tervitatav kõrvalekalle gängsterižanris ({{commentsTotal}})

"Päästik põhja" Autor/allikas: pressimaterjalid

Ben Wheatley “Free Fire” esilinastus ajal, mil Hollywood tähistas 25 aasta möödumist Quentin Tarantino läbimurdetööst “Reservoir Dogs”. Ka Wheatley filmi keskmes on kurikaeltest semud ja kogu tegevus toimub mahajäetud laohoones, kuid sellega võib sellele võrdlusele ka joone alla tõmmata.

Wheatley eeskujud on nagu Tarantinolgi vesternid veriseks teinud Sam Peckinpah ja Hongkongi kuulikoreograaf John Woo, kuid Wheatley jätab kõrvale tavapärase tegevustiku ja lavastab pea täielikult narratiivita loo, mille tempo kujundab kogu filmi kestev tulevahetus. Film algab siis , kui kõik on terved ja lõpeb, kui keegi enam terve ei ole.

“Free Fire” lähtepunkt on iiri mässuliste relvaost Ühendriikides, mis juba algusest peale kiiva kisub - selgub, et ostjate ja müüjate kamba transamehed on eelmisel õhtul baaris kakelnud ja nende vahel on ületamatu auriid. Solvamisi heidetud sõnast saab kuul ja sellest puhkevat kuulirahet ei peatagi enam miski. Heitlevate leeride vahel tekitavad veel lisasegadust kaks saladuslikku püssimeest, kes olid palgatud relvamüüki nurjama. Kuuliballett muutub sama segaseks kui tegelaste vahelised suhtedki, karje “Mul läks juba meelest, kelle poolt ma olen!”, väljendab tabavalt Wheatley kuulimängu tinglikku koomikat. Ometi on igal tulistajal oma motiiv, oma karakter, ehkki neile kõigile filmis aega ei jagu.

Segaduse tekitamine on osa mängust vaatajaga, Wheatley ei kasuta eriti palju üldplaani, mis aitaks sopilises ja kinnises ruumis paremini orienteeruda, selle asemel jälgib kaamera toimuvat tegelaste tasandilt, järgides kohalolemise, mitte ülevaate loogikat. Seetõttu kipubki vaatajal järg kaduma, seda enam, et betoonseintelt ja raudosadelt rikošeerivad kuulid võivad tabada ka sealt, kuhu nad polnud mõeldud. Selles kuulitantsus on palju situatsioonikoomikat ja nagu selgub, pole ükski selles konfliktis osalevast tosinast kurikaelast mõni pehmo, kui ka filmi alguses nende suurustleva käitumise põhjal võis nii ekslikult arvata, pigem on nad kõik kõva koorega die-hard-tüüpi gängsterid, kellega isegi Bruce Willis võiks koos luurele minna.

Pealegi osutub kõige tugevamaks just nõrgim lüli ja algul paika pandud hierarhia kaotab kuulirahes pidepunktid. Kõik on siin võrdsed, on nad siis halvad või head, ühtviisi on võrdne õigus elada igaühel. Vaatamata oma nii-öelda kõvakskeedetud sisule on kõik vaba tule tegelased äpud, ülbete fraasidega puhuvad nad end suuremaks, kuid tegelikult kardab neist igaüks verd ja vigastusi ega suuda puhkevas segaduses orienteeruda.

Wheatley on kaasanud filmi tugeva näitlejaansambli eesotsas Brie Larsoni ja Cilllian Murphyga, kes ka teevad filmis täpselt nii palju, kui roll ette näeb. “Free Fire” (eesti keeles veidi eksitava pealkirjaga “päästik põhja”) on eksperimentaalne kontseptsioonifilm, mille idee on parem kui Wheatley teostus. Vaatamata ajastutruule stiliseeringule ka filmikeeles sörgib Wheatley lavastus pigem sama stiili korduvkasutusse paisanud Tarantino sabas, samuti jääb kuuliballett alla Hongkongi märulimeistritele John Woole ja Johnnie Tole, kes on tulevahetuse žanrifilmis viinud kung-fu tasemele. Võib olla ei peakski Ben Wheatley katsetuselt ootama samasugust klassi, sest nagu spordiski on tihti oluline mitte võit, vaid osavõtt. Pealegi on tervitatav juba sellise, gängsterižanri tavakäsitlustest kõrvalekalduva filmi tegemine ja ka levitamine.

Toimetaja: Valner Valme



Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

Eestlased tormavad kingitusi ostma alles 23. detsembril.

Sada Eesti mõtet. Eesti rahvas ametist ja mõistusest

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: