SEL HETKEL OLIN MA selle, minu jaoks kõige mustema stsenaariumi arstilt teada saanud. Nüüd oli kuu aja pärast ees ootava opi taustal kõik järgnev kui meeleolukas vahepala. Suhteliselt … Arst ulatas mulle internetist väljaprinditud kaks lehte, mis sisaldasid infot sellest, kus Eestis saab külmutada ja säilitada spermat. Muide, hiljem selgus, et kolme aasta tagune info oli pisut vananenud. Teenuste hinnad olid vahepeal tõusnud.

No nii … Mis sai edasi? Arstikabineti ees asuvas nii-öelda õdede ruumis istus heledapäine, ümmarguste silmadega sümpaatne, võib-olla hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates medõde, kes arvutiklahve klõbistades vormistas mulle proovide andmise saatekirja. Arst seisis ta kõrval ning juhendas, kuhu mida tuleb kirjutada või millisesse kohta „linnukene” asetada. Olin endast väljas, närvitsesin, mu mõtted olid segased, püüdsin peataolekust jagu saada, üritasin positiivseid mõtteid mõelda. See ei olnud võimalik.

Sain enda kätte ka teise, tõenäoliselt varem välja prinditud eksemplari. Sellel oli pakutud Ida-Tallinna Keskhaigla Viljatusravikeskust kui võimalikku esimest valikut sperma külmutamiseks. Juures oli hinnakiri ja tingimused.

Lugesin edasi: „Vajalikud analüüsid enne protseduuri: HIV, HBV (HbsAG, anti-HBC), HCV (anti-HCV), TPHA.”

See esimene tähekombinatsioon tähendab kõike seda, mis on seotud AIDS-iga, järgnev tähtede joru-jada on hepatiidiga seotu. Kõik see jättis mind üsna ükskõikseks, sest mul on kehtiv kollatõve vaktsineerimiskaitse kümneks aastaks ning ma ei ole, kätt südamele pannes, ühtegi kõrvalhüpet naise kõrvalt teinud. AIDS-i vastu ka otsest hirmu ei ole, kuigi mine tea, see haigus võib ju avalduda ka aastate pärast.

Minu käes oleval paberil jätkus: „… lisaks ka PCR Chlamydia trachomatis’e ja Neisseria gonorrhoeae suhtes.”

Tähekombinatsioon PCR on lühend inglise keelest ja tähendab polümeraasi ahelreaktsiooni. Biokeemia seisukohast pole sellest vaja praegu rääkida, kui, siis ainult seda, et PCR-meetodiga tehakse kindlaks haigustekitajale ainuomane pärilikkusaine DNA. PCR-meetod on kaasajal kõige tähtsam suguhaiguste tuvastamise ülitundlik meetod.

Arvutiklahve klõbistanud medtöötaja naeratas ja lausus, et me nüüd natukene torgime teid. Ma olin ammu enne teinud kodutöö ja seetõttu olin teadlik, millist sisu sisaldas sõna „torgime”. Ma rahunesin veidi, minus süvenes teatud usaldustunne lausuja suhtes ning ma püüdsin häälestuda peatselt toimuvale.

„Kas teie teete analüüsid?”

Ta vastas, et vereproov tehakse laboris, alumisel korrusel, aga selle teise proovi saame siin ära teha.

„Kas ikka teie teete?”

Sain jaatava vastuse. Äkki helises telefon. Telefonivestluse põhjal taipasin, et edasilükkamatu asi on vaja minu usaldust äratanud medõel kiiremas korras ära teha. Pakkusin välja kokkuleppe, et lähen ja joon kliiniku aatriumikohvikus klaasikese värskendavat astelpajumarjamahla. Lubasin täpselt veerand tunni pärast tagasi olla ja oodata ooteruumis. Kokkulepitud ajaks olingi tagasi.

Ooteruumis, mis asetses ühes kliiniku neljanda korruse nurgataguses, valitses inimtühjus. Nii õe ja arsti kui ka protseduuride toa uks olid suletud ning mul oli tunne, et mind on unustatud. Olin jõudnud tagasi lubatust pisut varem. Mängisin oma peas läbi järgnevate sündmuste oletatava käigu. Nihelesin, püksitagumik sõelus püüli. Ma tundsin end kui karistusalune, keda on ees ootamas nahatäis.

Mulle on varem korduvalt ureetrakaabet tehtud. Vene ajal, kui puudus tänapäevane medlaboritehnika, teostati seda protseduuri väga omapäraste kaapimist võimaldavate riistadega. Kõige selgemalt ja värvikamalt meenub mulle traadist valmistatud väikese aasaga kaabits. Sellega proovivõtmine on prooviandjale paras katsumus. Ma ei tea, kas sääraseid külviaasaga kaabitsaid valmistati toona medtarvikute tehases või tegid neid meditsiiniasutust tehnikud. Igatahes on teada, et sellesinatse külviaasaga kaabitsaid kasutatakse meestel ureetramaterjali bakterioskoopiliseks uuringuks.

Olen tänapäevaste ureetrakaape võtmise tarvikutega põgusalt tutvunud. Need on steriilse tampooniga varustatud katsutid elik katseklaasid. Molekulaardiagnostikas kasutatakse tampooni ja lühema plastvarrega katsutit, mis suletakse punase korgiga. Mikrobioloogilisteks uuringuteks on kasutusel pikema alumiiniumvarrega katsuti, mis suletakse oranži korgiga. Ma ei saa olla päris kindel, et see on katsutite lõplik valik, millega kõnes olevast piirkonnast proove ehk külve võetakse.

Äkki ilmus kepsakal sammul inimtühja ooteruumi, kus ma oma järge ootasin, noor, sihvakas, pikkade, peaaegu et perseni ulatuvate blondide juustega medõde, loodetavasti mitte praktikant. Ma ei suutnud tuvastada tema nime ning ma ei olnud teda varem kohanud. Mulle tundus, et ta oli saanud täpsed juhised, kellelt tuleb analüüs võtta. Ta ei küsinud isegi minu nime – tavaliselt õed patsientide poole pöördumisel niimoodi teevad. Äkki oli minu raviarst või mõni aeg tagasi kindla jah-sõna andnud medtöötaja korraldanud noorukesele kolleegile meistriklassikatse läbi teadlikult korraldatud pisikese vimka. Ei tea. Ei oska kommenteerida.

„Lähme siia ruumi!” kamandas blondiin arrogantsel toonil.

Tõusin aeglaselt toolilt, püüdsin viivitada. See ruum oli mulle tuttav. Seal oli seina ääres tool, ruumi keskel kušett, mille mõned osised meenutasid günekoloogilise tooli elemente, suur hulk mitmesugust laboritehnikat ning juba tuttav nurgake, kust avaneb uks peldikusse, kus määratakse kusevoolukiirust.

„Pange palun asjad sinna toolile!”

Tegin, nagu paluti.

Blondiin tõmbas kätte kummikindad. Kuna olin hajevil, siis ma ei märganud, kust kohast oli tema kätte sattunud katsuti. Andsin proovikogumisnõule hinnangu – oranži korgiga. Korraks tõusid ihukarvad püsti. Pool aastat painanud diskomfordile, mida tekitas eesnääre, oli peatselt lisandumas täiendav annus ebamugavustunnet. Ma julgen väita, et terve inimesena oleks analüüsi teostamise kulg olnud hoopis teistsugune, võimalik, et ka kaasneva mõõduka perversse alatooniga. Nüüd ei.

Alustasin küsimusega, et saada selgitust, kas tuleb kušetile heita. Sain eitava vastuse.

„Võtke palun püksid maha!”

Päästsin lahti püksirihma pandla, kergitasin pisut T-särki nabani, pöialde abil tirisin alla teksased, seejärel libistasin aeglaselt üle tagumiku alla helesinised aluspüksid.

„Kas teile on enne sellist proovi tehtud?”

„Äkki on parem, kui ma ta poolkõvaks ajan?” vastasin küsimusele küsimusega.

„Ei ole.”

Tõmbasin eesnaha pisut tahapoole ja toetasin peenist parema käega. Tampoon, mis oli mähitud pika alumiiniumvarda otsa, sisestati ureetrasse. Juhendi kohaselt tuleks tampoon lükata kuni 4 cm sügavusele ja siis teostada roteeriv liigutus. Minu aistingute järgi võis sügavuseks olla 10 cm. Pigistasin hambad risti, mu keha eendus, jalalihased läksid pingesse ning ma lasin kuuldele pornofilmidest tuntud iseloomuliku, kuid vaikse vaoshoitud „aah”-hääle. Ma muutusin jälle närviliseks ning kärsituks.

„Viige see alla! Sinna registratuuri, kuhu te vereproovi andma lähete.”

Nende lausete saatel lahkus noor blond medõde kiirustades protseduuriruumist. Ma ei saanud teda mahti tänada ega viisakalt kohtumiseni! öelda. Luban, et ma otsin ta kord üles, võib-olla koguni kingin lilled ja tänan siiralt hea töö eest. Ma tean, et pärast minu eelseisvat oppi on ureetrakaape teostamise vajadus käesoleva monoloogi esitajale üsna ebatõenäoline.

Tõmbasin püksid üles, kohendasin end ning lahkusin ruumist koos seljakoti ja oranži korgiga katsutiga, möödusin registratuuridaamist, jätsin viisakalt hüvasti ning liikusin sinna, kuhu mind suunati. Tundsin, et tilk või paar eesnäärme sekreeti on immitsenud aluspükstesse. Piinlik olukord!

Liftiukse ees juhtus lugu, mis viis mind veelgi enam rööpast välja. Ma pillasin katsuti maha. Imekombel see ei lagunenud osadeks. Kui see oleks nii juhtunud, oleks mul tulnud uroonkoloogiaosakonda tagasi pöörduda, teha ette kannatajanägu, otsida üles blond medõeneiu ja anuda: „Palun teeme veel!”

Igaks juhuks saatsin telefoniga sõnumi oma perearstile, mille sisu oli järgmine: „Piinlik lugu. Oleks vaja teha ureetrakaabet.” Nagu perearst hiljem selgitas, saavad sellist analüüsi teostada vaid meeste- ja naistearstid.

Vereanalüüside võtmise kabineti ukse taga istus üks mees. Registratuuriboksis viibinud nooruke registraator oli ilmselgelt minu ärritusest häiritud. Ma ulatasin talle saatekirja ja kui ta minu nime päris, ulatasin talle hoopiski ID-kaardi ja küsisin kõrgendatud hääletoonil inglise keeles: „What you mean?”

Tunnistan, et olin jätkuvalt psühhoemotsionaalse pinge seisundis ehk p.e.p.s..

Sisenesin ruumi, kus teostatakse vereproove. Selles ruumis töötab kaks medtöötajat üheaegselt, nende töökohad on läbipaistmatust kilest kardinatega teineteisest eraldatud. Pensionieas venelannast verevõtja tegi paar ebamäärast käeliigutust, et anda märku istumiseks. Ma ei pööranud tähelepanu mugavale nahkpolsterdusega tugitoolile, millele oleksin pidanud end sisse seadma ning proovi teostamise ajaks randme paljastama. Kuna enamikul kordadel, mil ma olen käinud Tartus vereproovil, kus patsient paigutatakse kolme või nelja jalaga taburetile istuma, oletasin, et see juhtub ka siin kliinikus. Kirjeldatud taburetki oli olemas ning pooleldi nähtaval, vereproovivõtja töölaua – mida kattis kahvaturoheline lina – all. Kuna olin p.e.p.s., tõmbasin tabureti hooletu liigutusega laua alt välja. See oli suur viga, sest üle laua ulatuva rohelise lina varju taburetile oli medtöötaja paigutanud äsja avatud pappkastitäie kasutamata vereproovikatsuteid. Need kukkusid kolinaga kõik põrandale laiali. Ma ehmatasin kohutavalt ja oleksin äärepealt lasknud kosta vandefraasi „job tvoi mat”. Tagantjärele on raske selgitada, mis mind tagasi hoidis.