Seega kasutasin võimalust ja külastasin Pärnu Watergate World Music festivali juba vaid selle elamuse ootuses.

Veel enne kui kurdistavast kogemusest kirjutan, võtan mõne reaga festivalikogemuse üldiselt kokku. Selle artikli pealkiri võiks vabalt olla ka: kas Watergate jõudis omadega nulli? Seda kahes mõttes.

Laupäeval, festivali teisel päeval kell 19 oli Soome pärimusmuusikaansamblit Mamythi Põrgulava juurde kuulama kogunenud umbes poolsada inimest. Mamythi nautimine vajab ilmselgelt ka pisut spetsiifilisemat muusikaeelistust. Aga ka tund aega hiljem oli Pärnu vallikääru kogunenud umbes paarsada inimest. See tähendas, et kui kõik publik Maailmalava ette kogunes, jäid amfiteatri sarnased pingiread tühjaks, lavaesisele platsile veel ruumi ülegi. (Või siis jäi parajalt ruumi tantsimiseks – ütleks optimistid.)

Seega küsingi: kas festival jõudis rahalises mõttes nulli? Kas piletimüük kattis (pass – 25 € eelmüügist, laupäevane pilet – 30 €, vaid koha pealt) kahe täies võimsuses lavatehnika, vallikääru pinnarendi, laevasillal oleva DJ-puldi ja ka järelpeo kultuuriklubis Tempel?

Ei tea, kas põhjus oli pisut jahedapoolses ilmas (eriti kesköö paiku, mil temperatuur 21-lt 13-le kraadile langes) või meelitas pärnakaid Õllesummer, aga kahjuks oli laupäevane Watergate'i külastajate arv kasin.

Hea küll, muusikat saab nautida ka vaid omas seltskonnas, ehk on paremgi, kui pole trügimist ega tõuklemist. Professionaalne bänd kohandab ju publikuga suhtluse vastavalt kuulajate hulgale ja iseloomule. Nii oligi, et kuigi Muhu Villu maailmamuusika orkestrit ning ka peaesinejat Yemen Bluesi kogunes vaatama vaid paarisajapealine publik, ei vähenenud etteastete väärtus.

Kiidan siiralt Villu Veski projekti, mis väidetavalt oli kokku pandud just Watergate’i korraldajate palvel. Sel hetkel tajusin tõesti, et tükike eksootilist kultuuri on toodud ilma ühegi hinnaalanduseta otse koduõuele.

Mitte keegi ei saa jääda tuimaks, kui vaadata Veskit žongleerimas saksofonide, kõristite ja käsitrummide vahel. Kirg omalaadse orkestri juhendamisel jõudis õnneks ka peaaegu kõigi lavalolnuteni.

Rohkem julgust soovin vaid Pärnu džembeorkestrile – olete ju laval, puusanõks ei ole sugugi keelatud! Ja loomulikult oli imelihtne ja meeldiv kaasa elada külalisartistidele Senegalist, Brasiiliast ja Panamast. Niisiis üldiselt tuleb siit festivalile kirja üks rammus plusspunkt.

Paraku jääb atmosfääri loomiseks ühest-kahest heast etteastest väheks. Oleksin oodanud veel rohkem maailma maitseid, kirjuid telke ja maailmamuusikat tutvustavat programmi. Ehk oleks võinud ühe neljast Saku õlletelgist asendada Aafrika maitsete telgiga? Friikartulite-šašlõki-šnitsli kuumavad katlad Lõuna-Ameerika hõõguvate hõrgutistega? Festivaliala kaardil oli küll märgitud Mehhiko ala, kuid lisaks Santa Maria toidubussile ja ühele – seekord küll autentsele – Mehhiko kokale Kesk-Ameerika hõngu ei leidnud.

Paistis, et toitlustajatel ja jookide pakkujatel (rohetoodete, ökojäätise ja smuutide tegijate kõrval) ei olnud veel usku Watergate’i naasmisesse, oldi kuidagi loiud. Pean kahetsusega tõmbama selles arvestuses festivalile ühe miinuse.

Aga nüüd artikli pealkirja ning põhiteema juurde tagasi. Ma ei hakka miinuste loenditesse lisama tõika, et reklaam „Metsatöll feat. Kadri Voorand“ realiseerus tegelikkuses vaid kolmes ühispalas. Töllu fännidele ei olnud sellest midagi, kontserti väärtust ei kahandanud ka pisut eksinud ilmel lavale kutsutud sarvilised vene šamaanitrummide ja vilepillide puhujad. Ja need kolm lugu, mida Voorand ja Metsatöll koos esitasid, täitsid energia poolest ootused. Kontsentreeritud koostöö – miks mitte?

Armas oli vaadata ka seda, kuidas Metsatöllu liikmed Voorandi avaloo, „Armupurjus“ ajal lava tagumisest nurgast heldinult jälgisid, kuidas lauljanna looper'i ja kahe mikrofoniga tõesti purjutegevat helikeelt välja võlus. Viimaks lisas Metsatöll kitarriakordide ja trummi abil loole oma maigu ja see oli suurepärane balanss!

Aga hetkest, mil Metsatöll täies võimsuses järgmise kahe loo ajal Voorandiga paralleelselt musitseeris, hakkas mul Voorandist siiralt kahju.

Tegelikult ka Metsatöllust endast, sest kõik meloodilised käigud sulasid trummide ja kitarriheliga üheks suureks mürakoguks. Voorandi kaelal tõusid veresooned pingutusest esile, aga mida ta laulab ja kuidas see tölludega kokku kõlab, on võimatu öelda. Tuline kahju! Niisamuti jäid varju Lauri Õunapuu flöödi-käigud (kuigi vaid üksi esinedes olid Õunapuu soolod platsi tagumises otsas, helipuldi kõrval seistes siiski kenasti kuulda).

Kuna tegin festivalist ERR Menusse galerii, pidin ikka ja jälle lava ette liikuma, aga see osutus kontserdi edenedes füüsiliselt üha raskemaks – liiga vali, keha läbistav muusika (et mitte öelda lärm) pani kaaluma, kas ehk oleks kõrvade tervise seisukohast targem hoopis eemale minna. Ma ei oska arvata, mis on selle helilahenduse pluss, kui tal üldse mõni peaks olema. Kuna ma seda leida ei suutnud, lahkusin Põrgulava alalt koos Voorandiga. Kõrvad aga kumisesid „elamusest“ ebameeldivalt veel tunde.

On tüütu taaskord tõstatada teema, millest rääkisin Novaatori telesaates umbes kuue nädala eest ja millest kirjutas Terhi Pääskylä-Malmström Eesti Päevalehes paari nädala eest. Aga teen seda siiski.

Hetkel, mil inimese kõrvas on kontserdi järel kohin, tinin või muu ebanormaalne katkematu kajana mõjuv heli, on tegemist kõrvakahjustusega. Paraku tigukehas olevad kuulmisretseptorid ei taastu ja kui nad seda väiksema kahjustuse korral ka teevad, siis küllalt vaevaliselt.

Tervis terviseks – ehk ongi mul keskmisest tundlikumad kõrvad. Teaduslikult on aga kinnitust leidnud ka see, et mida valjem on heli, seda raskem on inimesel tajuda selle nüansse. Seega teeb kehvasti timmitud heli isegi suurema karuteene muusikutele, kes laval pillidest imelisi käike ja harmooniaid välja võluvad. Sama hästi võiks need olemata olla, sest neid lihtsalt ei eristata.

Palun hoolige oma fännide kõrvadest! Tahame ju kontserdil sama elamust, mida muul ajal salvestatud lugudelt saame – hästi masterdatud ja bändile ainuomast helipilti. Miks peavad kontserdikülastaja põhivarustusse kuuluma ka tööstuslikud kõrvaklapid?