Arvustus. Lasnamäe elu pärast elamunälja kustutamist ({{commentsTotal}})

Tallinn
Tallinn Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus raamat

Jaak Urmet

"Linn linnas. Minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980–2001"

J&U

Jaak Urmet on seekord kirjutanud oma noorpõlvemaast Lasnamäest. Nagu pealkirigi ütleb, elas autor selles huvitavas piirkonnas aastatel 1980–2001. Kuna see piirkond on ikka olnud eesti kultuuris sees, kirjanduses juba alates Herbert Salu “Lasnamäe lamburitest” (1978), siis tuleks selle asumi ajalugu veidi lahti rääkida.

Et “ka uue põlvkonna elamunälg tuleks kustutada”, oli kirjas juba Leonid Brežnevi raamatus “Leninlikul kursil” (1975). Kuid sellal käisid juba Lasnamäe lubjakivide uuringud, nähtavasti oldi Eestis Lasnamäe elamurajooni vajadusest aru saadud juba sõltumatult NLKP peasekretärist. Tollal said liidutehased, eeskätt Dvigatel hulgaliselt tähtsaid tellimusi, mille täitmise jaoks kutsuti kohale võõrtööjõudu mujalt Nõukogude Liidust. Kuid liidutehaste juhtide Jarovoi ja Šepelevitši järel lahkusid siit kuni 35–40 000 uustulnukat ning hiljem veel viisteist tuhat lootusetut.

Urmet jutustab, et tema Lasnamäe staaž algas 1980. aastal. Tema korter asus Koorti 11 majas, seega praeguses Liikuri elamurajoonis. Siis oli korter Lasnamäel prestiižne ja seda ei saadud ilma sotsiaalsete teenete, asjaajamise või tutvuseta majavalitsuses või täitevkomitees, nagu Jaak Urmet ka teose algul märgib. Siinkirjutaja Lasnamäe-staaž algas 1979, läksin peagi III klassi maailma suurimaks eestikeelseks koolis nimetatavas Tallinna 13. Keskkoolis. (Kuna 1979. aastal seda kooli veel valmis ehitatud poldud, tuli mul teine klass veeta kohaliku vene kooli eesti rühmas.) Minu sinnasaabumisel mingit Laagna teed ega täiesti läbitavat kanalit, millest autor jutustab, veel ei olnud. Selle asemel oli põnev ja müstiline Lasnamäe karjäär. Laagna tee anti käiku alles 1995. aastal.

See raamat pole lasnamäelase igapäevaelu analüüs ega asumi vaimu tunnetamine, tegu on Jaak Urmeti isiklike mälestustega, mis lõpevad 2001. aastaga. Täpselt ja tõetruult on kirjeldatud kauplusi, taarapunktide ja isegi Kotka baari sisemust, viimast mäletan minagi. Teatavas mõttes on Urmeti ja minu Lasnamäe-kogemused nihkes, sest olen seal elanud kuni 1985. aastani, siis 1990. aastast 2016-ni, mõnda aastat vahelt ära jättes. Urmet on väga tublilt meelde jätnud pea kõik, mida ta lapsepõlves nägi, see on nagu kaheksakümnendate-üheksakümnendate vahetuse kultuuriline entsüklopeedia. Lisatud on veel maitsekad värvifotod. Ta kinnitab, et Lasnamäe oli tema tõeline kodu. Kui aga nii, siis jääb veidi puudu lasnamäelase filosoofia kirjeldamisest.

Alates ajast, mil ilmus välja Alo Mattiiseni laul “Peatage Lasnamäe!” (1989), on Lasnamäed järjekindlalt marginaliseeritud venekeelse töölismigrandi ajutise koduna kui otsakuti pandud korruseid, mis moodustavad ülimalt sarnaseid kivimonstrumeid, milles elavad inimesed, kes üksteist ei tunne. Algklassides ei ulatunud meie liikumisteed karjäärist ja I mikrorajoonist kaugemale, kuid mööda kivikraavi jätkusid need Laagna endise talukohani ja 7. klassis Loo teeotsani. Ülejäänud kuues mikrorajoonis me peaaegu ei käinud, sest need olid masendavalt ühetaolised – nagu oleksin mina pisike putukas ja peaksin kaevama käiku läbi homogeense süldikallerdise. Sült on soolane ja ka Lasnamäe on seda: linnaisad töötasid ja sool oli talviti tänavatel, söövitades Kommunaari kingi ja teeninduskombinaadi Välk talvesaapaid. Palju loetleb autor tänavanimesid nagu Partisani, Ümera – vältisin neid alati, sest see oli võõras ja ühetaoline majade mass ja ma ei tahtnudki neil vahet teha. Edgar Savisaar on aga tunnistanud, et temagi elas kord Ümera tänaval ja see lisab paigale värvi.

Urmeti looming on juba loomult nostalgiline ja seetõttu igati vastuvõetav neile, kellele meeldib neist aastaist mõtiskella. Tema “Maaraamat” (2000) ja “Lipamäe” (2001) juhivad kaasamineja lugeja hoopis maale, kus lokkavad viljaväljad ja mürisevad kombainid. Urmet oma terava sulega on suutnud maaelu hoopis põnevamalt arusaadavaks muuta kui linna uusasumi argipäeva. Samalaadsed maalähedased mõtted jõudsid ka minu isa pähe, kes pere teatud hetkedeks maale toimetas. Neist hetkist piisas tunnetamaks oma kodu hoopis maakohas ja mitte Lasnamäel. Nii on minu elu kulgenud just nagu Jaak Urmeti mõte: maale! Sest maa on püha ja puutumatu.

Vahest haruldasimad on autori kirjeldused noorpõlvelektüürist. Ta võiks sellest ülikoolis olmekultuuri ajaloo loengut pidada. Tema mainituist on eriti ahvatlevad doktor Doolittle'i lood ja Olimar Kallase “Proovisõit”. Oli tõesti huvitav limpsida limpsi Sajaanid, süüa kõrvale piparmündiküpsist ja lugeda seepeale ka Rafaello Giovagnoli “Spartacust”. Või minna Lasnamäe poe baari külmal päeval, mil kogu maa leinas lahkunud Brežnevit või Andropovit, tellida inimtühjas keskkonnas rosinakeeksi ja jäätisekokteili. Nüüd, täiskasvanuna, esitan omale küsimuse: miks oli baar tühi? Lasnamäel elasid peaasjalikult venelased, nad ei tulnud kokteili limpsima juhi matusepäeval. Urmet kirjeldab hästi jäätisekokteili “pära”: kui seda kõrrega sonkida, siis läks see lõpuks lurpsides kurgust alla. Põrpiva hääle tekitasid õhumullid põhjas. Ta lisab stseeni manitseva lapsevanema, kes kordab: mitte luristada! Me pole notsude laudas.

Üks mälestus sünnitab teise: meenub makaroniga pihta saamine koolisööklas, kus neljanda klassi õpilased arutasid just lumeinimese ülipõnevat küsimust. See viskas! Ei, see on süüdi! Siin on oht sattuda mälestuste helesinisesse voogu: lõpuks on need siiski Urmeti ja mitte minu mälestused.

Raamatut võiks eriti soovitada neile, kes selle asumi kunagisest igapäevaelust vähe teavad, ja päris noortele. Eriti köidab autori tahe loitsida kadunud maailmad silme ette kõigis nende detailides.

Toimetaja: Valner Valme



Paavo Järvi Klassikaraadios

Paavo Järvi: üheksas sümfoonia on alati väga sümboolne sümfoonia

Klassikaraadios käis külas Paavo Järvi, kes dirigeeris teisipäeval Estonia kontserdisaalis Eesti ja ka maailma muusikaloo jaoks väga olulist kontserti, kus esiettekandes kõlas Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia. Järvi märkis Klassikaraadiole, et ta polegi jõudnud õieti toimunut veel päris korralikult läbi seedida.

FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: