Arvustus. Wolf Parade - Raevuga öö vastu ({{commentsTotal}})

Wolf Parade
Wolf Parade Autor/allikas: facebook.com/WolfParadeMusic/

Uus plaat
Wolf Parade
"Cry Cry Cry"
8/10

Wolf Parade võib vabalt olla kõige lahedam bänd, millest sa veel kuulnud ei ole. Vahemikus 2005-2010 andis Kanada ansambel välja kolm väga šeffi plaati pealkirjadega "Apologies to Queen Mary", "At Mount Zoomer" ja "Expo 86". Kahjuks jäädi esimesel tegutsemisajal alati pisut samal perioodil alustanud Arcade Fire'i suurde varju. Kaasmaalaste üle äärte voolavast kaootilisusest on Wolf Parade’i puhul asi muidugi kaugel, nende muusika on küll paiguti samaväärselt apokalüptiliste toonidega, kuid kordades kontrollitum. Igatahes pandi 2011. aastal fännide ahastuseks pillid ootamatult kotti.

Aega läks, vahepealne tõi kaasa EKRE, Trumpi ja Katy Perry ning saatis igavesse sängi David Bowie ja Leonard Coheni, aga 2016. aasta mais naasis Wolf Parade lohutuseks omanimelise EP-ga. Veel aasta ootamist ja oktoobri alguses jõudis lõpuks poelettidele ka värske plaat "Cry Cry Cry", millel jätkatakse apokalüptilise maiguga nootidel.

Avalugu "Lazarus Online" manab nii halvaendelise kõla kui tekstiga mõttesse Dylan Thomase luuletuse "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse". "Alright, let’s fight / let’s rage against the night", hüüatab vokalist Spencer Krug. See on korraga kui leinav eleegia ja kui üleskutse vastu pidada ja mitte taamal välkuvast kõust hirmuda.

Teine lugu, "You’re Dreaming" kondab juba rütmidel, millel loodaks kohata USA indierocki päikeselisemaid kollektiive nagu samuti sügisel uue plaadi ilmutanud Weezer. See garaažise rocki ja uneleva popi segune tempokas sööst keelab pärast avapala kõminat meelel liiga tõsiseks muutuda: "All these scenes of shattered glass / all your systems in collapse / on the screen they move so fast / it’s just like life, but we’re dreaming". See kõik on üks suur unenägu. "Cry Cry Cry" ongi suures osas plaat virtuaalse ajastu distantseeritustundest, tõelisuse kasvavast suhtelisusest, reaalsustunde kaost, üksindusest lõputu infovoo keskel.

Itkunimega plaat jätkab rasketele teemadele vaatamata ootamatult suviselt. Läbi "Valley Boy" käib õrnalt The Black Keysi bluusist kulgemist meenutav kitarrikäik, "Incarnation" muutub aga lõpusirgel üsna valjuks peoks. Wolf Parade on siin kahtlemata poleeritum ja professionaalsemalt produtseeritum kui kunagi varem, olgu see siis pikaajalistele kuulajatele meeltmööda või mitte. Aimatavat helgust on uuel plaadil igatahes senisest loomingust tunduvalt rohkem.

Vallatut rõõmsameelsust on siit siiski palju oodata ja ühel hetkel läheb toon taas oluliselt tõsisemaks. Plaadi poolitavad kaks üle kuue minuti kestvat lugu "Baby Blue" ja mastaapne "Weaponized", mis kujuneb ilmselt paljude kuulajate jaoks kõige mõjusamaks hetkeks albumilt. Just kurjakuulutavad oreli- ja teised klahvpillihelid muudavad Wolf Parade’i muusika sedavõrd äratuntavaks ja meeldejäävaks.

Lõpusirgel võetakse tempo taas üles. "Who Are Ya" veiderdab rõõmuga nagu mõni kuuekümnendate psühhedeelne rock-plahvatus. Intensiivse sündikäiguga lummab aga eelviimane pala "Artificial Life", juhatades kuulaja kõigi tulede vilkudes ja pillide mürtsudes lõpu suunas. Või on see hoopis uus algus. Ansambel räägib tehislikust elust nagu uus "Blade Runner", lihtsalt mitte aimatavas tulevikus, vaid siin ja täna. Võõrandumisest tehnoloogilises ja vaimses mõttes ning sellega kaasnevast maailmalõputundest. Viimsepäevahoiatus on antud, aga Wolf Parade’iga on neid maailmalõpuaegu oluliselt kergem üle elada.

Toimetaja: Rutt Ernits



Katja Novitskova näituse avamine KUMUs

Galerii ja video: Kumus avati Katja Novitskova isikunäitus

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti kunstnik Katja Novitskova avas täna oma päris esimese Eesti isikunäituse. KUMU kunstimuuseumis avaneb möödunud aasta Veneetsia Biennaali Eesti paviljonist tuttav düstoopne maailm täis elavaid masinaid ja piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.

Kadri Karro jagas "Terevisioonis" näitusesoovitusi

Kadri Karro näitusesoovitused: Novitskova, Lapin ja "Riik ei ole kunstiteos"

Areeni peatoimetaja Kadri Karro andis tänahommikuses "Terevisioonis" kolm soovitust põnevamate näituste kohta, mida lähiajal külastada. Valikusse jõudsid Katja Novitskova neljapäeval avatav isikunäitus ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus Kumu kunstimuuseumis ning EV100 raames avatud "Riik ei ole kunstiteos" Tallinna kunstihoones.

FILM
Guillermo del Toro "Vee puudutus"

Filipp Kruusvall: "Vee puudutus" on ennekõike muinasjutt

Guillermo del Toro "Vee puudutus" heitleb Oscari-lahingus ei rohkem ega vähem kui kullale. Kriitik Filipp Kruusvall rääkis "OP-ile", et kuigi "Vee puudutus" on suur segu kõikvõimalikest erinevatest žanritest, on ta ennekõike ikkagi muinasjutt.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Maalikunstnik Margus Meinart

Margus Meinart: Pallas on minu loomingut ehk liigagi palju mõjutanud

Käsikäes Eesti vabariigiga – kui täpne olla, siis kuu aega varemgi – sündis kunstiühing Pallas. Kuigi ühingu põhikirjale kirjutati alla Tartus, pandi juubelinäitus üles hoopis Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pallase tähendust eesti tunde- ja vaimukultuuris ei saa üle tähtsustada. Näiteks maalikunstnik Margus Meinart märkis, et tema loomingut on Pallas ehk liigagi palju mõjutanud.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.

Mihkel Kunnus: kriitikupalk oleks hea samm edasi, kuid tekitaks tugeva avaliku surve

Tallinna Ülikooli meediaõppejõud Indrek ibrus rääkis hiljuti ERR-ile, et ajakirjandus on kriisis ning süsteemne kultuurikriitika toetamine aitaks kultuuriajakirjanduse taset tõsta. 2015. aastal lõi kultuuriministeerium kirjaniku- ja kunstnikupalga projekti. Pärast kolme aastat on palgasaajate arv tõusnud kümnelt kuueteistkümnele. Kas sarnast palka või stipendiumi oleks vaja ka kultuurikriitikutele? Semiootik ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus ütles, et stipendium või süsteemne tasu kriitikule oleks hea samm edasi, kuid teiselt poolt tekitaks see tugeva avaliku surve.

"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: