Võiks proovida ette kujutada, millised oleksid arvustused, kui see oleks artisti nimega Beck esimene kauamängiv. "Colors" on aga juba Becki 13. stuudioalbum ja „Colorsist” räägitakse enamasti head. Et perfektne pop ja täiesti loogiline plaat tema diskograafias. Aga no kas ikka on?

„Colors” küpses pikalt. Kolm singlit, „Dreams”, Wow” ja „Dear Life” mis plaadile eelnesid, ilmusid aastaste vahedega ja nende järgi ei osanud arvata head ega halba. Paljuräägituim ja -mängituim neist, albumilt lõpuks peaaegu välja jäänud „Wow” figureeris edukalt ka erinevates 2016. aasta parimate lugude edetabelites. Arvatavasti põhjusel, et oma modernsele rütmibuketile vaatamata meenutas veidral moel „Loseri”-aegset Becki ja oli enim tema enda nägu. Selle mehe nägu, kes omal ajal poolkogemata ühe põrandaaluse subkultuuri kaanepoisiks tõusis ja selle parketikõlbulikuks upitamisele kaasa aitas. Jutt on muidugi siis grungest ja „Mellow Gold'ist” (1994), Becki kolmandast albumist, aga esimesest, mida märgati. Täna on "Mellow Gold" klassik, tänu millele on põhjust ligi 25 aastat hiljem praegusest diskoplaadist üldse rääkida.

Võiks ju pikalt heietada „Colorsi” mõjudest ja mõjutajatest, aga kõiki tema seniseid albumeid ajajoonele pannes vaata seda viimast kummast otsast tahad, kuid kindlasti ei kuulu see tema parimate hulka. Kui alles eelmine, kõigile üllatuseks Grammygi võitnud tüüne „Morning Phase” oli tema karjääri üks tipphetki, siis ei ennustanud miski, et kohe hülgab geenius kõik väärika vananemise atribuudid ja hakkab koostöös superstaaride ihuprodutsendiga (Greg Kurstin: Sia, Adele jt) raadiopoppi vorpima. Olgu öeldud, et iseenesest ei ole ju raadiopop mingi sõimusõna ja kõik „Colorsi” lood kaunistaksid mistahes kommertskanali eetrit, aga tõsised fännid on pettunud. Keegi ei ootagi, et 47-aastane härrasmees peaks hetke riidemoodi ära kasutades püksipõlved jälle lõhki kiskuma ja kitarri paigast häälestama, aga hambutule keskteepopile pole õigustust.

Ühes albumile eelnenud intervjuus mainis loo peategelane, et soovis teha plaati, mis oleks energiline ja tekitaks soovi kaasa laulda. Selles mõttes tundub, et tema soov on täitunud, sest kuigi ei taha, siis kummitama jäävad refräänid küll ja peab tõdema, et osa neist on päris vaimukad. Laias laastus võibki Becki senised albumid jagada kaheks – „naljaplaadid” (“Odelay,” “Midnite Vultures”) ja „tõsised” (“Mutations,” “Sea Change”). Kui aga „Colorsit” võrrelda kaheteistkümne eelnevaga, siis pole see ühte ega teist. Lähima sugulase leiab vast 2008. aasta „Modern Guilt’i” näol, mis toona samuti üllatas produtsendivalikuga (Danger Mouse) ja on ka kommertsliku alatooniga, aga kõlab seejuures oluliselt beckilikumalt.

Miskipärast tuleb teist korda „Colorsit” kuulates pähe täiesti ebareaalne võrdlus Madonnaga. Stardijooned olid neil kahel küll täiesti eri kohtades, aga karjäärikõver liigub sarnaselt. Mõlemad tegid oma surematud hitid karjääri algusaegadel ära ja lõbustavad end nüüd kameeleonidena eri stiile ja produtsente katsetades ning piiramatut usalduskrediiti laristades. Mõnele on see lubatud ja need kaks kannavad oma rolli välja ka. Olgu siis nii. Kuulame selle tümaka peale vanade aegade mälestuseks ja närvide rahustuseks üle aastakümnete korra veel „Mellow Gold'i” ja jääme ootama, mida meile järgmiseks pakutakse.