Filmiprodutsent David Puttnam: ma ei usu, et suured ekraanid kuhugi kaovad ({{commentsTotal}})

David Puttnam
David Puttnam

Lõppenud nädalal külastas Eestit üks praeguse filmimaailma mainekamaid produtsente David Puttnam. Ta on olnud produtsent 50 filmi juures nagu näiteks Ken Russelli lavastatud "Mahler" (1974) ja "Lisztomania" (1975), rock-muusikalid "That’ll Be the Day" (1973) ja "Stardust" (1974), samuti ka spordifilmi "Chariots of Fire" (Hugh Hudson, 1981), mis tõi talle ka Oscari.

David Puttnam oli aastatel 1986-1987 ka Columbia Picturesi tegevjuht, olles muuseas esimene britt selles ametis. Tallinnas uuris Lordide Koja auliige võimalust vändata osa oma uuest filmiprojektist Patarei merekindluses.

Mis on Eesti võimalused saada filmimaaks rahvusvahelises mõttes? Te plaanite oma järgmist filmi siin.

Võimalustest rääkides on siin kolm tingimust, mida peate täitma. Kõige tähtsam on infrastruktuur, kas me peame tooma siia oma kaamerad ja muu varustuse. Näiteks, kui tegin "Killing Fieldsi" mitu mitu aastat tagasi, me ei saanud sinna oma kaameraid viia, sest Pol Poth veel valitses, praegu on Kambodžas olukord muutunud ja käin seal sagedasti. Käin ka Vietnamis ja Tais, Tai tegi riigi infratstruktuuri suuri investeeringuid. Filmitegijana saad Taisse paigutada oma filmi tegevustiku ja teha seal võtted, kõik vajalik seadmestik on seal olemas, on laboratooriumid filmi järeltöötluseks, nii et digitaalilt filmile üle kandmine on hoopis lihtsam. Seega, Tais on mõistetud kogu filmitootmise protsessi.

Analoog Eesti jaoks on selles, et kas siia saab tulla kogu varustusega, mida läheb vaja tänapäeva filmitegemisel, kui suur on puuduoleva varustuse rent, kui palju tahavad saada tehnikud, kui palju on siin juba eelnevalt spetsialistiteadmist? Need on küsimused, millele peab valitsus eelnevalt vastuse leidma ja kõige olulisem – kui palju on valitsus nõus sellesse investeerima, et teha Eestist koht, kuhu maailma filmitegijad tahaksid tulla.

Näiteks Suurbritannias on organisatsioon nimega Film London, mida ma ka juhatan ja Film London asutati ühe eesmärgiga – kui tahad tulla Londonisse filmi tegema, tule meile, me lahendame su probleemid. See on enam-vähem see, mida Eesti Filmi Instituut siin teeb ja millega alles hakatakse suuremas plaanis tegelema.

Filmimine on keerukas, see nõuab ka lubasid filmimiskohtades, et keegi ei tuleks küsima, et mida te siin teete, seega enne tuleb teha ära paberitöö ja sul on vaja ka toetavat meeskonda, kes hoiaks rahvamassid eemal ja võtteplatsil vaikust.

Milliseid võimalusi näete Patarei merekindluses?

Esmalt me soov on näidata üht Murmanski vanglat, kuhu pannakse vangi mu filmi tegelased, pärast viiakse nad üle Peterburgi. See vangla näeb välja ja tundub täpselt sellise kohana, mida me otsime. 

Merekindlus on ehitatud 1880. aastal, see on vene ehitusstiiliga vanglahoone, seda on kasutatud tsaariajal teisitimõtlejate kinnipidamiseks, seega ajalooliselt tundub see sobiv, emotsionaalselt tundub ta sobiv. See on väga oluline, sest kui noored inimesed sellisesse vanglasse viiakse, on see neile väga häiriv, üleüldse mitte selline nagu nad võisid ette kujutada, milline üks vangla võib olla, igatahes mitte kuidagi ameerika vanglate moodi.

Kas vastus on "jah", kas Patarei sobib?

Kui ma saan kõik toimima ning see sobib lavastajale ja osatäitjatele - "jah!", siin pole küsimustki – Tallinn oleks ideaalne koht, kus töötada. Siin poleks muidugi kõik võtted - meil on vaja suurt tankerit, see on meil juba välja vaadatud Plymouthis, Londonis, mõned võtted on plaanitud USA-s, meil on vaja ehitada ka laevasisemus. Olen plaaninud nii, et mõned nädalad võtame Londonis, mõned nädalad Norras, päris laevaga ja siis kuus nädalat siin – Tallinnas filmitaks sisevõtted ja vanglastseenid . See oleks ideaal.

Kino elab läbi keerulisi aegu – väikesed ekraanid tahavad kustutada suured, milline on siis kino tulevik?

Tõepoolest, kino teeb läbi muutuseid, teisalt ma ei arvaks, et suured ekraanid kaovad. Seda mitmel põhjusel - esiteks on nad olulised reklaamivahendid, näiteks filmi esilinastused, esimene levinädal annab suurtel ekraanidel väga palju.

Samuti on kino endiselt suurepärane ja universaalne kohtumispaik. Kui tahad viia oma tüdruku välja, kas tõesti eelistad sa pisikest ekraani või hoopis suure ekraani tagarida? 

Ma ei oska nimetada ka paremat elamust kui komöödiafilmi vaatamine suures saalis - see on hoopis teistsugune elamus kui hea komöödia vaatamine kodus, pere keskel. Naer su ümber suures kinosaalis on nakkav, sa tunned, kuidas see sind haarab ja kui film on väga pingeline, siis tunned ka seda pinget.

Ma arvan, et kui oleksin noor, püüaksin minna ikkagi suurde kinno, muidu ma ei saaks seda elamust. "Dunkirki" ei saa näiteks vaadata kodus, see pole samasugune elamus kui IMAX kinosaalis. 

Ma arvan, et minu nooruse kino, kus igal nädalal oli uus film, või see kino, mida olen tootnud, kus film võis kinos olla 6-8 nädalat, on tänaseks läinud, kuid kino jääb vaatemänguks ning suure või olulise loo avajaks veel väga pikaks ajaks.

Kui tootmise juurde tulla, see on tihedalt seotud ka poliitikaga – Brexit, Hiina kapitali pealetulek ja Euroopa-Ameerika kõikuvad suhted. Need ei anna alust end väga kindlalt tunda?

Alati on väga ohtlik üle reageerida. Olin filmitoomises tegev 1980. aastatel, kui peale tulid suured Jaapani kompaniid Matsushita ja Sony, kes ostsid end USA filmistuudiotesse sisse. Ameeriklased kartsid, et käes on maailma lõpp, kõik filmid tulevad nüüd Jaapani näitlejatega, aga muidugi midagi sellist ei juhtunud. 

Juhtus aga see, et suured tootekompaniid, milleks praegu oleks näiteks Apple või Amazon, soovisid oma osa filmitoodangu sisust. Nad tahtsid sinna lisada oma sisuelemente, ärge unustage, et Sony'le oli katastroof esimese video müükipaiskamine, neil polnud sellele sisu. Betamax tehnoloogia oli väga hea isegi ilma sisuta aga enam nad seda viga ei tee.

Seega, ma arvan et 1980. surve tootjafirmade poolt, kes soovisid omada filmitööstust või vähemalt tagada mingit osa toodangusisust, oli imperatiiv. Nüüd on Netflix. Netflix juhib tehnoloogiaid, juhib ka üha suuremaid ekraane, juhib 4G, 5G ekraane. Seega suhe sisu ja tehnoloogia vahel on väga tihe. See viib tagasi juba helifilmi tuleku juurde, kui ühtäkki pidid kõik kinod varustama end heliedastamisvahenditega ja see oli üüratult dramaatiline muutus nii kinode kui ka filmitegijate jaoks.

Teil on selja taga pikk filmitööstuse karjäär. Mis on teie lemmikhetked?

Väga põnev oli 1970. aastatel teha rock-muusikale, need olid head ja väga edukad filmid. 1976. aastal nägin "Ristiisa II" ja "Raging Bulli" ning mõtlesin, et peab tagasi kooli minema ja uuesti alustama. Siis tegime "Midnight Expressi" ja "Chariots of Fire", ma arvan, et kaks parimat kogemust tulidki peaaegu koos.

Professionaalses plaanis oli "Killing Fieldsi" tegemine väga raske ülesanne, sest kõik olid veel elus, mul tuli laveerida inimeste mälestuste vahel ja panna paika, mida tegi üks ja mida teine. Seega, professionaalses plaanis oli "Killing Fields" tipphetk.

Isiklikus plaanis aga on mu lemmik Bill Forstyhi "Local Hero", mille valmimisele kaasa aitasin, seal oli tunne, nagu oleks olnud puhkusel ja keegi tuleb kaameraga. See oli suurepärane kogemus.

Toimetaja: Kaspar Viilup



VALDO PANT 90
FILM
Filmikassett "Paha lugu"

Arvustus. "Pahade lugude" kõikuv dünaamika

Filmikassett "Paha lugu"

"Nissan Patrol”
režissöör: Andres Maimik ja Katrin Maimik

“Varakevad”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

Kokkulepe”
režissöör: Gustaf Boman Bränngård ja Rain Tolk

“Nõiutud”
režissöör: Maria Avdjuško

“Jõulumüsteerium”
režissöör: Katrin Maimik ja Andres Maimik

6/10

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
EV100 kunstiprogrammi juubeliaasta avapauk Kumu kunstimuuseumis

Fotod: Kumus juhatati sisse Eesti 100. sünnipäeva kunstiprogramm

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammis on ligi 100 kunstisündmust, mis jutustavad kunstikeeles Eesti olevikust, tulevikust ja minevikust. Eesti sünnipäeva tähistatakse kunstiga Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Itaalias ja mujal Euroopas ning samal ajal ka Virtsus, Valgas, Moostes, Sillamäel ja paljudes teistes Eesti paikades.

Arhitektuur
Neeruti mõisa tornikiiver vahetult enne mahaprantsatamist

Muinsuskaitseamet toetab pühakodade taastamist

Programmist „Pühakodade säilitamine ja areng 2014-2018“ eraldatakse 2018. aastal pühakodade restaureerimistöödeks 606 100 eurot, pühakodade kunstivara konserveerimiseks 13 177 eurot, projektdokumentatsioonide koostamiseks 13 700 eurot ning piksekaitsete ja signalisatsioonide paigaldamiseks 11 655 eurot. Aasta jooksul eraldatavate vajaduspõhiste toetuste reservi jääb sel aastal 15 854 eurot.

MUUSIKA
Arvamus
Mereparaad.

Sada Eesti mõtet. Andres Tiido

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Paavo Järvi

Paavo Järvi: Eestil on juba selline maine, et sealt tuleb midagi huvitavat

16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia esiettekanne Eesti Festivaliorkestri esituses ja dirigent Paavo Järvi juhatamisel. Eesti Vabariigi sünnipäevaks valminud teos kannab pealkirja "Mythos" ning toob kuulajani helilooja nägemuse eesti müüdi kujunemisest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: